Suur osa Eesti lastest pidavat elama vaesuses. Uuringud näitavad seda. Arvata, et täiskasvanute osa on väikesem, pole põhjust. Kasvavad ju lapsed täiskasvanute seltsis.
Vaesuses elavate arv võib suuremgi olla, kui see uuringutes kajastub, kuid ka mainitud arv (63000 last) peaks otsustajaid punastama panema. Nii see aga pole. Seda tõestavad ka kommentaarid, mida soomlaste vändatud dokumentaalfilmi „Eesti vaeste talv“ vaatamise järel jagatakse.
On olemas ütlemine, et vaid näljane mõistab teist näljast. Mida peaksidki killukese Eesti elu vaatamise järel võimul olijad ütlema. Loomulikult ei teadvusta nad olukorda, ei pea ennast süüdlaseks. Erinevus keskmise inimese elutingimustest on ju mäekõrgune.
Oodatud arengute eelduseks on probleemide teadvustamine. Kui seda ei tehta, siis pole oodatud arenguid loota.
Ma pole soomlaste dokumentaalfilmi vaadanud, kuid mind ajab marru kiidulaul, millega otsustajad ennast ülistavad. Positiivset hinnangut enesele ei anta. Kui selleks on põhjust, siis teevad seda teised.
Lahkusime vennasrahvaste perest, kuna polnud rahul elukorraldusega. Praegune pole aga grammigi parem. Reaaltulude poolest oleme suure vennaga samal tasemel. Kui tugineda esmatarbekaupade hindadele ja kodukuludele, siis oleme isegi vaesemad.
Uhkustada valitsussektori madala laenukoormusega ja (peale suurt langust) tühiselt tasemelt saavutatud protsendipunktise majanduskasvuga näitab ülbust. Kui kodanikel läheb halvasti, siis on langetatud valesid otsuseid. Kehva elukeskkonda põhjendada sellega, et kusagil läheb veelgi halvemini näitab vastutustundetust ja hoolimatust.
No comments:
Post a Comment