Eesti haldusstruktuur on kopsakas

SDE tõus poliitilisel maastikul paneb mõtlema tagajärgedest, mida tooks opositsioonierakonna karvase käe maksumaksja rahakoti kallale laskmine. Lohutust pakub vaid see, et koalitsiooni hüppelisest maksutõstmisest hullemat ei saa tulla.

Soovitused ambitsioonikatele:

Kopsakama maksulaekumise eelduseks on elanike sissetulekute kasv, mitte määrade kasvatamine. Võtta ei saa sealt, kust seda ei ole. Toimetulekuraskustes olijate arv on suur. Raskustesse sattunute toetamiseks vajalikud summad saavad tulla maksuraha efektiivsemast kasutamisest, mitte üldise maksukoormuse kasvatamisest.

Maksustamise üle otsustajad võiksid teada, et meie elanike vaesuse juures ei sõltu maksutulu niivõrd maksumääradest, kuivõrd sissetulekutest. Riigitulu kasv ei allu korrutamistehtele, milles ühe muutuja suurendamisel samavõrra ka tulem kasvab. See võib jääda samaks, aga võib ka väheneda.

Maksuahel Eestis on teistest jõulisem. Algab see 70- protsendise kontributsiooniga väljamakstavatelt töötasudelt, järgnevad tarbimismaksud (sealhulgas vältimatud, näiteks elektriaktsiis, käibemaks eluasemekuludelt), maamaks, varjatud maksustamine (riigilõivud, trahvid, riigi ja omavalitsuste dividenditulu, omaosalus tervishoius jmt).

Teist riiki, kus kogutakse leivalt, piimalt, mähkmetelt ja teistelt esmatarbekaupadelt 20 protsendilist maksu, maailmakaardilt naljalt ei leia. Maksukoormuse alandamise asemel pühenduvad poliitikud aga uute maksude välja mõtlemisele, kehtivate kasvatamisele.

Eesti haldusstruktuur on kopsakas, nõuab ohtralt maksuraha. Maksumaksjaid loetakse sadades tuhandetes, riigi läbimiseks piirist piirini kulub paar tundi, matkime aga suurriiklikke struktuure. Isegi president on olemas. 12 ministeeriumi, 24 ametit, loendamatu arv ametkondi, allasutusi, sihtasutusi, mittetulundusühinguid, riigikogu koos kohalike omavalitsuste võrgustikuga jne on raske kandam õblukesele erasektorile.

Soovid ja võimalused pole tasakaalus, see aga halvendab ettevõtluskeskkonda, kahandades omakorda riigi haldusvõimekust. Tagajärjeks on elanike kesised sissetulekud ja kõrge maksukoormus.

Saamata jäänud tulu loetakse kuluks, tegemata jäänud kulu aga tuluks. Riigi ja omavalitsuste asjameeste laristamise piiramine kasvataks riigitulusid, parandaks kodanikkonna elujärge.