Poliitiline eliit ei väsi kodanike alavääristamisest

Valitsemisest ja maksulaekumisest on saanud eesmärk. Eesmärgiks võiks olla ühise elukeskkonna parandamine ja kodanikkonna heaolu, meil on aga riigieelarve tasakaal ja valitutele makstavad hüvitised. Võimu nautijad kummardavad riigieelarve tasakaalu ja maksulaekumise kasvatamist, kahe silma vahele jätavad aga kodanikkonna heaolu.

Riigieelarve on vahend, mitte eesmärk. Meil käivad asjad teist rada. Sellest ka toimetulekuraskustes olijate rohkus, stressirohke elukeskkond.

Eesti ebaedu põhjused tulenevad riigieelarve koostajate vastutustundetusest ja ühiskassa vahendite laristamisest. Süüdi pole eluhammasrataste vahele jäänud, vaid võimuladviku praalimine.

Paljude eestlaste lapsed lähevad tühja kõhuga voodisse, täiskasvanud põgenevad, otsivad meelemürkidest lohutust. Põhjus on lihtne: ühiskonnas langetatud otsuste kvaliteet.

Poliitiline tegevus võiks põhineda üldsuse seisukohtade teadvustamises ja nende (maksimaalsel) järgimises, mitte isiklike ambitsioonide realiseerimises ja omavahelises nääklemises.

Valitsemisele orienteeritud ühiskondadest põgenetakse. Emigratsiooni ja meelemürkide (ravimid, alkohol jt uimastid) lembuse juured ei peitu niivõrd sissetulekutes, kuivõrd poliitilises ülbuses.

Üldsuse arvamust saab mõjutada, kuid ei tohi eirata. Eiramine viib ka suurearvuliste kogukondade ühiskonnakorraldused kaosesse, rääkimata siis väikesearvulistest Eestist.

Eesti poliitiline eliit ei väsi kodanike alavääristamisest. Toimitakse reegli järgi: ise otsustame, ise anname hinnanguid. Valimisseadus soosib sellist lähenemist. Nimekirjade koostamine ja parteitute elimineerimine võimaldab noogutajatest esinduskoda komplekteerida, diktatuurielemente demokraatia vormi sokutada.

Demokraatlike valitsemiste keskmes on kodanikkond, meil poseerib seal selekteeritud saatjaskonnaga väikesearvuline partokraatlik eliit. Halenaljakas on väita, et see ongi demokraatia. Selline kodanikustaatuse üle irvitamine põimib isegi kõige sõbralikumast käelabast rusika.

Ühist edu ei rajata riigieelarve tasakaaluga ega suurema maksulaekumisega, sookvootidega ega alkoholi müügipiirangutega, emapalgaga. Edu ei rajata Eurotsooni stabiilsusfondiga, demokraatiaga Venemaal, sõdurite sõjakolletesse saatmisega ega muu sarnase ponnistusega. Ei rajata isegi peaministrite ega erakondade esimeeste vangerdamisega ega uute erakondade loomisega. Edu eelduseks on ühine otsuste langetamine, diktaadile selja näitamine, demokraatiale kummarduse tegemine. Ühtsus liidab, innustab ühiselt pingutama.

Vormi muutmisest ei piisa. Oleme nimetanud ülemnõukogu riigikoguks, piirkondade täitevkomiteed omavalitsusteks, asendanud nimede ees „ENSV“ „EV“ks, lähenemine on jäänud endiseks. Nagu ka varem, nii jagunevad ka praegu seisukohad õigeteks ja ülejäänute omadeks. "Eksinutesse" suhtumine on sarnane. Erinevus väljendub vaid nende elimineerimises - varem tehti seda trellidega, nüüd vaimsuse hävitamisega.