Olen kuulnud illustratiivset ütlemist, et eestlastele tuleks kannatuste eest ausammas püstitada. Ma ei nõustu sellega. Ausamba püstitamise asemel tuleks eestlus häbiposti panna. Teist sellist rahvast, kes laseb võimuladvikul endale pähe istuda ja rahaga laristamist pealt vaatab, naljalt ei leidu. Kui leidubki, siis kusagilt kaugel, kummalise režiimiga kohas.
Ausambaid püstitatakse neile, kes tarmukusega silma paistavad, mitte neile, kes saamatusega hiilgavad. Vabandan, kui solvasin, kuid selline mõte on mul peast läbi käinud.
Teine seisukoht, millega ma kuidagi ei nõustu on see, et tööd tehakse raha pärast. Annaks Jumal, et mul ei tuleks tegemist teha ametnikuga, kes töös raha näeb. Töökohustusi tuleb täita naudinguga, mitte nutsaka pärast. Viimane on boonuseks, mitte eesmärgiks. Kahju, et Eestis käivad asjad teisiti.
Elu jooksul olen pidanud erinevaid ameteid, palgasumma vastu pole aga huvi tundnud. Makstud on alati enam, kui olen kulutanud. Ei tasu arvata, et teenisin teistest rohkem. Puuduse all kurtjad teenisid enam. Mina aga säästsin, seejärel investeerisin. Olen lähtunud seisukohast, et jõukas pole see, kes palju teenib, vaid see, kes säästab.
Olen õnnelik, kuna on pakutud eneseteostamiseks võimalusi. Enam see nii ei ole. Nüüd tuleb panustada mujal. Õpetaja palga eest panustaksin ka Eestis, kuid selleks tuleb pedagoogiline haridus omandada, otsustajate ringis tutvusi soetada. Probleemid Eestis ei tulene niivõrd madalatest palkadest, kuivõrd valikuvõimaluste puudumisest.
Kõik on suhteline. Ühed ihaldavad seda, millega teised pole rahul, teised aga seda, mis pole reaalne. Väärtushinnangud Eestis on nihkes. Eestlaste palganumber võiks ju ka suurem olla, kuid eneseteostuseks võimaluste loomine on olulisem.
No comments:
Post a Comment