Koalitsioonileppest
tulenevalt arutletakse valimisea langetamise üle. Otsus on aga langetatud.
Seadusemuudatus realiseerub, kuna vastupidine käik meie demokraatias pole
mõeldav.
Kummaline – täisealistel kodanikel valimisõigus puudub, arutelud toimuvad aga alaealiste kaasamise üle. Eesti kõrgeima esinduskoja isikkoosseisu määravad ju parteibürood (maakeeles: tagatuba), kes otsustavad valimisnimekirjade järjestuse üle. Formaalsustes osalejate ringi laiendamise asemel tuleks pühenduda põhimõttelisematele muudatustele – riigikogu isikkoosseisu komplekteerimine võiks kuuluda ikka valimistel osalejate kompetentsi.
Kohalike omavalitsuste valimisreeglid täidaksid mainitud eesmärki, nende keskmes on valija, mitte partei. Valijateringi laiendamisel on mõtet vaid siis, kui see väetaks lahjaks jäänud demokraatiapõldu.
Põhimõttelisi muudatusi tegemata jääb ka tulevikus võim parteibüroodele, kes komplekteerivad riigikogu käetõstjatest. Ega siis asjata nimetada riigikogu kummitempliks – otsuseid langetavad ühed, nuppudele vajutavad teised.
Valimisnimekirjade järjestamine ja ajupesuks saadavad hiigelsummad teevad valimised mõttetuks. Valijad saavad kaasa rääkida küll erakondade jõuvahekorra selgitamises, kuid isikkoosseisu panevad paika parteibürood.
Praegust protseduuri ei saa valimisteks nimetada. Riigikokku ei valita parteisid, vaid inimesi.
Kehtiv valimisseadus teenib võimuladviku huve, vormistab vaid nende tahet. Alaealistele “valimisõiguse” andmine ei muuda seda demokraatlikumaks. Enne tuleks muuta protsessi, alles siis arutleda osalejate ringi laiendamise mõttekuse üle.
Kummaline – täisealistel kodanikel valimisõigus puudub, arutelud toimuvad aga alaealiste kaasamise üle. Eesti kõrgeima esinduskoja isikkoosseisu määravad ju parteibürood (maakeeles: tagatuba), kes otsustavad valimisnimekirjade järjestuse üle. Formaalsustes osalejate ringi laiendamise asemel tuleks pühenduda põhimõttelisematele muudatustele – riigikogu isikkoosseisu komplekteerimine võiks kuuluda ikka valimistel osalejate kompetentsi.
Kohalike omavalitsuste valimisreeglid täidaksid mainitud eesmärki, nende keskmes on valija, mitte partei. Valijateringi laiendamisel on mõtet vaid siis, kui see väetaks lahjaks jäänud demokraatiapõldu.
Põhimõttelisi muudatusi tegemata jääb ka tulevikus võim parteibüroodele, kes komplekteerivad riigikogu käetõstjatest. Ega siis asjata nimetada riigikogu kummitempliks – otsuseid langetavad ühed, nuppudele vajutavad teised.
Valimisnimekirjade järjestamine ja ajupesuks saadavad hiigelsummad teevad valimised mõttetuks. Valijad saavad kaasa rääkida küll erakondade jõuvahekorra selgitamises, kuid isikkoosseisu panevad paika parteibürood.
Praegust protseduuri ei saa valimisteks nimetada. Riigikokku ei valita parteisid, vaid inimesi.
Kehtiv valimisseadus teenib võimuladviku huve, vormistab vaid nende tahet. Alaealistele “valimisõiguse” andmine ei muuda seda demokraatlikumaks. Enne tuleks muuta protsessi, alles siis arutleda osalejate ringi laiendamise mõttekuse üle.
No comments:
Post a Comment