Raha jagamine õhutab riidu, innustab kasutama ebaausaid võtteid

Ärileht: Rahandusministeeriumi hinnangul suureneb fikseeritud kulude maht lähiaastatel üle 77%, mis tähendab, et igal aastal saab vajaduse korral ümber suunata ainult veidi rohkem kui viiendiku eelarvest. Heido Vitsuri kui ka Aivar Sõerdi arvates on kahjulik, kui liiga suur osa kulutustest on seadustega juba ette kindlaks määratud.

http://arileht.delfi.ee/news/uudised/eesti-eelarve-paindlikkus-kiilub-lahiaastatel-kinni.d?id=66832531

Igat lähenemist annab põhjendada. Põhjendada annab seda, et suur osa fikseeritud kulutusi on paha, kuid ka seda, et see on hea. 

Olen härradest (Vitsur, Sõerd) teistsugusel arvamusel. Riigieelarve fikseeritud kulutuste osa võiks veelgi suurem olla, kuna see ahendaks ühisvahendite kantimise võimalusi, teeks riigieelarve kodanikele mõistetavamaks ja läbipaistavamaks. 

Probleemid ühiskonnas ei alga vähesest rahast, vaid selle ebaefektiivsest ja (kodanike seisukohast lähtuvalt) ebaotstarbekast kasutamisest. Erakondade rahastamine (eraldame raha, peame üleval nende toiduahelaid jmt), paremal järjel olevate riikide „abistamine“, demokraatia mängimine ja „esindajate“ ülalpidamine, eripensionid, jpm ... on raha laiaks löömine.

Riigieelarve võiks koosneda 90 protsendi ulatuses fikseeritud kulutustest, mis vähendaks igal aastal ümber jagatavaid summasid, muudaks kavandatud arengud jätkusuutlikumaks. Mis aga veelgi olulisem - vähendaks kulutuste kasvatamise kiusatust ja vassimist. Raha jagamine õhutab riidu, innustab kasutama ebaausaid võtteid. Seda tuleb ennetada.