Kui näitajad pole võrreldavad, siis pole arutelul mõtet

Kui näitajad pole võrreldavad, siis pole arutelul mõtet. Võrreldamatute arvude võrdlemised tekitavad probleeme, viivad ebaõigete järeldusteni ja valede otsusteni.

Ühiskondade maksukoormuste võrdlemist tuleks alustada tõdemusest, et maksukoormus ei võrdu (üksnes) riigi- ja KOV maksulaekumiste ja kogutoodangu jagatisega. Maksulaekumised ei kajasta kõiki makse - osad paigutuvad muude kirjete alla (kulupõhisest kõrgemad riigilõivud, monopoolsete riigiettevõtete dividenditulu, töötuskindlustusmakse jmt), arvestamata jäävad summad, mida inimesed maksavad kehvapoolse eelarvelise asutuse teenuse pärast otse osutajatele (kindlustatud tasuvad tervishoiuteenuse eest, kulutused laste hariduse omandamiseks jne).

Kui nõustute eelpoolsega, siis tunnistagem, et Eesti kuulub küll statistilise maksukoormuse näitaja poolest keskmiste hulka, kuid reaalne maksukoormus on eestlastel kõrge. Tulem avaldub nadis ostujõus ja selles, et paljud (uuringute järgi üle kolmandiku) tahavad mujale elama minna.

Riigiisad uhkustavad konkurentsivõimeliste maksumääradega ja tagasihoidliku riigisektori laenukoormusega, erasektori probleemid ei paista neile korda minevat. Ühiskonnaliikmete maksukoormus jätkab (riigilõivud, aktsiisid, miinimumipalga kergitamise järel kõrgemad tööjõumaksud, sõiduautode käibemaksutagastusega nihverdamine jmt) uute kõrguste vallutamist.

Maksudest kirjutan siin: http://www.linnaleht.ee/?page=99&id=2473