Võiksime olla ühtsemad

"Usalduse defitsiit meie poliitilise süsteemi ja parteide suhtes on liiga suur selleks, et täita seda järjekordse poliitilise kiirtoiduga," kommenteerib ühenduse Vaba Isamaaline Kodanik üks eestvedajaid Aimar Altosaar võimalikku uue, Jaan Männiku kavandatava erakonna sündi.

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/altosaar-manniku-parteist-poliitilist-kiirtoitu-pole-vaja.d?id=66545168

Pole saladus, et erakondadel puudub (elanike) usaldus, selgusetus valitseb nende maailmavaatelistes lähenemistes. 

Kui usaldus on üheti mõistetav (jutt ja teod samastuvad, isiklik ego ei varjuta ühishuvisid, suhe materiaalsusesse ja vaimsusesse, empaatiavõime, ohverdusvalmidus jmt) ja mõõdetav suurus, siis ideoloogias selgusele jõudmine pole lihtne. Programmid pole kirjutatud ju teostamiseks (lähenemised on vastuolulised, eelistustes puudub selgus, tegevuskavasid pole), vaid toetajaskonna ligi meelitamiseks (ehk petmiseks).

Võiksime olla maailmavaateliste väärtuste järgi paigutamisel konkreetsemad. Miks mitte paigutada ühele poolusele (nt vasak) need, kes tuginevad ühisseisukohtadele, teisele iseotsustajad. Midagi poleks ju lahti, kui kõik Eesti tegutsevad erakonnad paigutuksid parempoolseteks. Valitseks selgus.

Mis maailmavaatest me räägime, kui räägime ühte, kui teeme teist, lõplikud otsused langetatakse aga tühiste seltskondade poolt? 

Erakonnad on muudetud diktaadi kantsideks.

Väikerahvana võiksime ühtsemad olla, vastandumisele eelistada ühtsusele panustamist. Tegemist pole utopistliku ettepanekuga. Eestis elab suurlinna tänava jagu inimesi, ühest riigi otsast teise sõitmiseks kulutame üksikuid tunde, meie mängime aga demokraatiat, lagundame tillukese riigi alusvundamendi kildudeks.