2013. aastal tagatakse palgatõus avalikus
sektoris. Seda peetakse saavutuseks, mis peaks kaasa tooma võimuerakondade toetajate arvu kasvu. Aivar Sõerd deklareerib: „ Kui eelarvekava annab
ministeeriumidele palkadeks vahendeid lõppeva aastaga võrreldes 4,4% rohkem,
siis rahandusministeeriumi kokkuvõtvad andmed näitavad, et palgavahendid
suurenevad isegi rohkem kui 5% ja mitmetes ministeeriumides veelgi enam.“(Delfi,
12.12.2012)
Eesti probleemid ei tulene aga avaliku
sektori madalatest palkadest (erasektoris on need veelgi madalamad), vaid
suurriiklikust gigantomaaniast. Väikeriik ei tohiks lubada nii mahukat ja
kulukat avalikku sektorit. Õbluke erasektor ei suuda seda üleval pidada.
Jõukamad ei jaga toetusi lõpmatuseni.
Avaliku sektori palgakulu
kasvatamise asemel oleks tarmukam panustada olemas olevate ressursside
ümberjagamise vähendamisele ja efektiivsemale kasutamisele. Oleme särav täht
maksustamise taevas.
Majanduskasv
tingimustes, kus elanikud vaesestuvad (NB! sissetulek ei koosne üksnes palgast)
– inflatsioon on kõrge, reaalsed maksud tõusevad (sh varjatud: visiidimaks,
voodipäevatasu, elektrihinna kaudu jne), sotsiaalsed tagatised lahjuvad – pole
õnnistus, vaid tagasilöök.
Ühiskonnakorraldust taskukohasemaks
muutmata elukeskkond Eestis paremaks ei muutu. Ümberjagatava rahaga saab küll üksikutel
gruppidel teistest enam palkasid tõsta, kuid sellele järgnevad hinnatõusud.
Sellistel tõstmistel puudub mõte, petame ise ennast.
Statistikaameti
aastaraamatu järgi oli avalikus sektoris makstav brutopalk (sisaldab maksusid)
erasektoris makstavast kõrgem. Peaks olema vastupidi – ressurss toodetakse ju erasektoris. 2011. aasta avaliku sektori (aritmeetiline keskmine) palk oli 853
eurot, erasektoris maksti 834 eurot kuus.
Eesti vajaks hädasti kogu haldusstruktuuri erapooletut auditeerimist ja selle vajadustega ning võimalustega ühildamist. Mõne aasta tagune majanduskollaps tulenes paljuski sellest, et me ei hinnanud olukorda adekvaatselt, jätkasime palgakulu kasvatamist avalikus sektoris.
No comments:
Post a Comment