Võrdleme maksumäärasid, kahe silma vahele jätame erisused ja
varjatud maksustamise. Arvame, et kuulume keskmiselt maksustatud riikide hulka,
oleme aga tipus. Pole ka ime, et inimeste reaaltulud vähenevad isegi majanduskasvu
tingimustes.
Kodanike maksustamisele hinnangu andmisel ei tohiks piirduda
vormiga, sisu ehk tegelikkus on sellest olulisem. Vormiliselt tõuseb tuleval
aastal üksnes alkohoolsete jookide maksustamine, tegelikkuses jätkub kodanike maksukoormuse
jõuline kasvatamine. Tõusevad haigete visiiditasu ja voodipäevamaksumus (elanike
lisakulu 4,5 miljonit eurot), reguleeritavad hinnad (sh, elekter, riigilõivud) võimaldavad
koguda kodanikelt maksumäärasid tõstmata kopsakamaid summasid. Töötuskindlustust ei kajastata maksureal, kuid tegemist on puhta
maksuga. Kindlustus on vabatahtlik, see on aga kohustuslik. Pealegi kogutakse
seda vajadusest enam.
Riigieelarve ja omavalitsuste
üksikute tuluridade ning sisemajanduse kogutoodangu jagatis ei anna maksukoormusele
õiglast hinnangut. Oluline pole, mida näitab tuletis, vaid see, kui palju riik kodanikelt
üht või teistviisi raha ära korjab. Võimuerakondade juhtimisel jätkuvad varjatud
maksustamisega trikitamised.
Maksutulu teistele tuluridadele kirjutamine ja sisemajanduse
kogutoodangu võrdlusbaasina kasutamine võimaldab maksustamise suurusega hämada. Viimane sellepärast, et tegemist pole majandustulemiga. Majandustulem tuleb
ettevõtlusest, mitte maksurahaga laristamisest. Nende ühte patta panemisega (SKP)
oleme jõudnud olukorda, kus elanike reaaltulud vähenevad isegi „majanduskasvu“
tingimustes.
No comments:
Post a Comment