Statistilistes metoodikates on asjad päris paigast ära

DF: Eestis elas mullu vaesusriskis 23,1 protsenti elanikkonnast, mida on rohkem kui aasta varem, samas on vaesusriskis elavate inimeste osakaal Euroopa Liidu keskmisest väiksem, selgub täna avalikustatud Eurostati ülevaatest. Euroopa Liidus tervikuna elas 2011. aastal vaesumise või sotsiaalse tõrjutuse ohus 24,4 protsenti elanikkonnast ehk 119,6 miljonit inimest. Vaesusriskis elavate inimeste osakaal kasvas mullu Euroopa Liidus. 2010. aastal oli Euroopa Liidus selliste inimeste osakaal 23,4 ja 2008. aastal 23,5 protsenti.

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/vaesusriskis-elavate-eesti-elanike-osakaal-kasvas-mullu.d?id=65353778

Statistiliselt pole vaesus üheselt mõistetav. Prantslastest, soomlastest, rootslastest ja teisest rahvustest kerjused on eestlaste kõrval rikkurid. Statistiliselt paigutume aga samale tasandile. Kummalisus tuleneb sellest, et vaesust hinnatakse kohalike näitajate järgi, elukeskkondade (sh sotsiaalsed tagatised) erinevused jäetakse arvestamata. 

Sellest ka meie peaministri luulud justkui Eesti võikski viie jõukama hulka kuuluda. Unistada on ju tore, kuid kui teiste riikide kerjused paistavad meie kõrval rikkuritena, siis pole meil nende seltskonda küll asja.

Statistika loeb vaesuse piiriks 60 % kasutada jääva ekvivalentsissetuleku mediaani (maksude järgne summa) taseme, mis tähendab seda, et mida kesisemad on elanike sissetulekud, seda vähem on ka vaeseid. 

591 eurose mediaanpalga (III kv, 2012) korral asetseb vaesuse piir 285 euro (60 % netopalgast, 474.-) juures, 700 eurose palga korral 334 euro juures. Eestis on kesised palgad, kuid vaeseid on (protsendiliselt) sama palju, kui neid on Prantsusmaal, Soomes, Saksamaal või mõnes teises jõukas riigis. 

Statistilistes metoodikates peavad asjad ikka väga paigast ära olema, kui paigutume kõrgete sissetulekutega riikidega samale tasemele.