Eestis toimuv kinnitab, et vanaviisi jätkates pole meil tulevikku.
Õnneks on nüüd probleemid teadvustatud ja pool
võitu saavutatud. Olukord polegi enam nii lootusetu.
Hartas 12 (http://www.harta12.ee/est/) on probleemid
inimkeeles kirjas. Toetajate massilisus kinnitab, et tegemist on tõesti valuprobleemidega. Ignar Fjuk on need koondanud ka ühte lausesse: poliitiline
süsteem on blokeerinud vaba mõtte, uute ideede ja uute inimeste pääsu
Toompeale.
Vabatahtlikest, kes oleksid muudatustele valmis õla alla panema, pole puudust. Seda näitab kodanikuühendustes toimuv. Vaatamata inimressursi olemasolule pole muudatuste esile kutsumine kerge - seaduskeskkond ei soosi demokraatlikul teel toimuvaid protsesse.
President pakub lahenduseks teatud inimeste vahelisi arutelusid. Sellega kulutaksime auru vilele ja kaotaksime aega, kuid tulemus jääks saavutamata. Eesti tingimustes pole sellised arutelud viljakad, kuna seisukohtade esitamise kõrval tuleb omada kuulamisoskust ja
empaatilist võimekust. Presidendi pakutud ponnistusel on isikute lepitamise eesmärk, kuid probleemidele see lahendusi ei too.
Kuna Eestis esindussüsteem ei toimi, siis peaks aruteludel osalejate ring olema palju laiem. Parteilaste kõrval
üksikute vabakondade aktivistide kaasamisest ei piisa. Arutelud peaksid olema hulga laiapõhjalisemad. Üksnes ühisotsused liidavad, innustavad nende nimel enam pingutama.
Eesti valimissüsteem ei soosi ühishuvidel põhinevaid otsuseid.
Olukord oleks teistsugune, kui valimissüsteem oleks valijakeskne. Kõikide valimistel osalevate kandidaatide võrdse kohtlemise korral oleksid ka kinniste uste taga toimuvad arutelud viljakad.
Eesti on (nii elanike arvu kui ka pindala poolest) tillukene riik, meie matkime aga suurriikide lähenemisi, harrastame butafoorset demokraatiat. Otsustajate näod tuleks pöörata kodanike suunas, vastasel korral puudub igasugustel aruteludel mõte. Pole saladus, mis Riigikogus toimub – suur palagan, otsused langetatakse tagatubades.
No comments:
Post a Comment