Paberite järgi on Eesti iseseisev riik, nabanööriga ripume teiste küljes

Täisealistena pole meil kombeks raha nuruda. Iseseisvunud riikidel ei peaks olema sünnis efektiivsemalt majandavate riikide heldusest elatuda. Euroopa ühenduses toimitakse teistsuguste reeglite järgi. Tubliduse hindamisel tuginetakse teistele kriteeriumidele.

Majanduskoostöö ja Arengu organisatsioon (OECD) prognoosib Eestile tulevaks aastaks 3,1-protsendilist majanduskasvu. Taome (ahvide kombel) rusikatega rinnale ja korrutame: “Meil läheb väga hästi”. Teadvustamata seejuures seda, et teistele pole kasvumäär eksistentsiaalselt vajalik. Piisab taseme säilitamisest ja kokkuhoiust.

Eestile ei piisa, ei piisa isegi 3,1-protsendisest majanduskasvust. Seda muidugi juhul, kui eesmärgiks pole seatud vaid riigikassa kasvatamine. Sellist eesmärki ei tohiks aga seada, sest ka kesise sissetulekuga kodanike sissetulekud (sh sotsiaalsed tagatised) peavad kasvama. Hinnatõus vajaks samuti ohjamist.

Et mitte üldsõnaliseks jääda, võrrelgem Eesti ja Soome aastasi lisaväärtusi. Et asi ka puust ja punane oleks, jätkem kõrvale kvalitatiivsed näitajad (sektorid, lisaväärtuse jaotumise jmt), pühendugem vaid rahalistele väärtustele.

Vikipeedia andmetel oli Soome sisemajanduse kogutoodang (SKT) elaniku kohta 36 700 USD (ameerika dollarit), Eestil 20 600 USD (2011). Summad pole täpsed, kuid see ei mõjuta mõttekäiku.

OECD prognoositud 3,1 protsendine majanduskasv tõstaks Eesti lisaväärtust (elaniku kohta) 638,6 USD võrra (kuus 53,2 võrra). Soomel tuleks sama tulemi saavutamiseks kasvatada 1,74 protsenti. 10-protsendise Eesti tulemi saavutamiseks peaks Soome majandus kasvama 5,6 protsenti. Võrdsete nominaalsete tulemite protsendilised kasvutulemused erinevad pea kaks korda! Tugeva majandusega riikide tulem jääb ka väiksema kasvuprotsendi juures kesisema omast kopsakamaks. Protsendilised tulemid eksitavad.

Lähenegem asjale teisest küljest. Jagagem Eestis toodetav lisaväärtus (koos saadud toetustega) kodanike vahel palkadeks. Keskmine kuu brutopalk oleks siis 764 eurot (kätte 605 eurot). Kui see jagada vaid hõivatute vahel, oleks keskmine brutopalk 1559 eurot (kätte 1203 eurot). Arvesse sai võetud maksud, mida palkadelt tasutakse. Mida tuletatud arvud näitavad? Näitavad seda, et üksikute huvigruppide palganõudmised Eestis pole põhjendatud. Neile järele andmine teeb väetid veelgi väetimaiks. Riigikogulaste palgatasemed ja arstide palganõudmised pole põhjendatud.

Ühiskonna käsutuses olevad vahendid on kasinad, neid tuleks senisest efektiivsemalt ja õiglasemalt kasutada. Summana tundub palju olevat, jaotatult saame tühised summad. Isegi kogu lisaväärtuse palkadeks jagunemise korral poleks eestlaste sissetulekud jõukamate riikide kodanike omadega võrreldavad.

Ei tasuks rahulduda Eestis toimuvate protsessidega. Paberite järgi on Eesti iseseisev riik, kuid nabanööriga ripume teiste küljes. Kui seda võimalust poleks, oleks majanduskasv olematu. Iseseisvunud ja täisealisel riigil pole aga sünnis teiste arvel elada. Oskuse üle raha nuruda ei tuleks uhkust tunda, vaid punastada ja õigeid järeldusi teha.