Miinimumpalgad USA osariikides

USA riiklikuks miinimumpalga nõudeks on 7,25 dollarit tunnis. Osariigiti see erineb. Neljakümne viies osariigis vastab miinimumpalk kehtestatud nõudele. Kaheksateistkümnes on isegi kõrgem.

Kõrgeim miinimumpalk on Washingtoni osariigis, alla 9,04 dollarit tunnis ei tohi maksta.

Oregonis on miinimumpalganõudeks 8,80 dollarid, Illinoisis ja Connecticutis 8,25 dollarit. Connecticutis kavandatakse 9,00 dollarile tõstmist.

Miinimumpalk tähendab seda, et sellise palgaga töötajat ei leia. Kui leiabki, siis peab mingi viga küljes olema.

Võrdluseks niipalju, et Eestis on miinimumpalk 1,8 eurot tunnis. Hetke kursiga teeks see 2,42 dollarit tunnis.

Miinimumpalgad osariigiti: http://www.dol.gov/whd/minwage/america.htm

Palgatasemed kõikjal langesid, maksukogujatel tõusis

Eesti Energia kontserni majanduslik lisandväärtus (EVA) oli eelmisel majandusaastal 34,1 miljonit eurot. Majanduslik lisandväärtus võrdleb ettevõtte ärikasumit ettevõttesse investeeritud kapitali mahu ja hinnaga. EVA on positiivne, kui investeeritud kapitali tootlus on kapitali hinnast kõrgem.
http://majandus.delfi.ee/news/uudised/eesti-energia-tootis-mullu-lisandvaartust-34-miljonit-eurot.d?id=63987027

Monopoolsete ettevõtete perioodiliste lisandväärtuste ja teiste tulemusnäitajate võrdlemine ei anna nende efektiivsusest ega töökollektiivi ponnistustest ülevaadet.

Juhtida ettevõtet, millele rahavood on tagatud, pole keeruline.

Tavaettevõtete suurimaks väljakutseks on müügi, rahavoogude ja muude tegevuste planeerimine ja juhtimine. Raha sissevoo tagamine on suurimaks murelapseks. Monopoolsetes ettevõtetes sellist probleemi pole. Pole vaja isegi vaeva näha kasumi teenimisega – hakkab puudu tulema, nõuad lisa.

Seetõttu on ka EE ja teiste riiklike ettevõtete juhtkondadele tehtavad suured kulutused põhjendamatud. Käibega seda põhjendada ei saa – see tuleb iseenesest.

2009. aastal maksis Eesti Energia AS riigile 1,36 miljardit krooni dividenditulu. 2010. majandusaasta aruande järgi kohustuti 2011. aastal maksma 877 miljoni krooni (56 050 516 eurot).

Eesti Energia ASl tuleb hindade tõstmiseks saada konkurentsiametilt luba. Selle saamine maksukogujatel (tegemist on varjatud maksustamisega) ei tohiks keeruline oll. Hinnatõusud kinnitavad, et see nii ka on. Mina sulle, sina mulle.

Keda huvitab, siis oli 2010. aastal Eesti Energia juhatuse esimehe Sandor Liive töötasu 2 458 397 krooni, 202 182 krooni (ligi 9 protsenti) enam kui aasta varem. Palgatasemed kõikjal langesid, maksukogujatel tõusis.

Töökohad tulevad klassikalisest ettevõlusest

USA võib peagi klassikalist ettevõtlust (põhineb investeeringutel põhivarasse ja töökohtade) hakata muule ettevõtlusele eelistama. Arutelud käivad juba selle üle, kuidas tootmisettevõtetele teistest soodsamat maksukeskkonda luua.

Töötus on langustrendis, vaatamata sellel otsitakse uusi lahendusi. USA töötus (national unemployment rate) oli jaanuaris 8,3 protsenti. Eestis oli (Eurostati andmetel) see oktoobris 11,3 protsenti ( EL keskmine 10,3%). Registreeritute töötute määr (töötukassat külastajate arvul põhinev) oli samal 7,2 protsenti, jaanuaris juba 7,7 protsenti.

Paljud eestlased kiruvad ookeanitagust suurriiki, mina aga imetlen. Kohati tundub, et kõik, mida ameeriklased teevad, on õige. Seda muidugi oma kodanike kontekstist lähtudes.

Eestis tuleks samuti ilusalongidele, kauplustele ja teistele teenindusettevõtetele hakata eelistama klassikalist ettevõtlust, mis põhineb stabiilsetel töökohtadel ja konverteeritava lisaväärtuse tootmisel. Kui seda ei saa muud moodi teha, siis vähemalt alustavatele ettevõtete suuremate toetussummade eraldamisega.

Kartell tuleks tüüri juurest kõrvaldada

Raha ja võim on magusad. Selle nimel ollakse valmis kõigeks. Inimesed teavad seda. See on ka põhjuseks, miks uusi erakondi ei usaldata ja need pole elujõulised.

Ka tulevikus jäävad võimule praeguste riigikogus esindatud erakondade võtmeisikud, kuna neil on mida jagada. Töökohad, positsioonid, riigihanked ja tellimustööd on võimul püsimisel aktivaks.

Näljase eelistus piirdub kõhutäiega. Kuna riigisektor on suurim tööandja, siis paljude kõhutäis sõltub läbisaamisest võimu esindajatega.

Poliitilisel maastikul konkurentsivõimeliseks saamiseks tuleb lähenemistes korrektsioone teha. Kopeeritud strateegiaga ja kuuldud trummipõrinaga lahinguid ei võideta. Inimesi ei huvita kellegi vaimusünnitused ega programmilised kritseldused. Tahetakse ise panustada.

Eesti poliitiline kartell tuleb tüüri juurest kõrvaldada. Muidu jookseb Eestimaa eestlastest tühjaks, alles jäävad vaid meelemürkidest mõtlemisvõime kaotanud. Eesti muutub kultuurikeskkonna prügilaks.

Kartelli purustamine eeldab ühe lipu alla koondumist, huvigruppide nõudmiste kõrvale ühisnimetaja tuletamist. Õpetajate palganõudmine on küll jõuline, kuid see ei liida, vaid vastandab. Väetab poliitilist kultuuritust - võimaldab otsustajatel tähelepanu keskmes olla, näida olulisena, jätta lahendaja mulje. Õpetajatele miljardi leidmine pole kunst. See ei tee aga elukeskkonda paremaks. Kui see võetaks ühiskonnale ebaolulistest tegemistest (erakondade rahastamine, eripensionid, valitsemiskulutused, tankid jmt), siis tuleks see kasuks, kuid see võetakse väetitelt, kes hakkavad leiva, piima, toasooja ja teiste eksistentsiks vajalike toodete pealt maksma praegusest 20 protsendist (NB! tegemist on niigi teistest ühiskondadest kõrgema maksustamisega) enam.

Rahvaliidu ja ERL liitumisest on saanud Konservatiivne Rahvaerakond. Oodata on MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik liitunutest uue erakonna tekkimist. Neil pole aga tulevikku, kuna pakutakse vaid ideid, mille nimel tegutseda, kuid ei tehta korrektsioone lähenemistes. Programmilistest seisukohtadest (mida tehakse) on olulisemad mängureeglid (kuidas tehakse), mis pole mõjutatavad aja ja ruumi poolt.

Eestisse oleks vaja hädasti erakonda, mille nimistus koosneks sadadest tuhandest. Siis saaks kartellisüsteemi poliitiliselt tasandilt minema pühkida, põhiseadusliku rahvavõimu kehtestada.

IRL kampsunid saavad uues riigikogus esindatud olema. Teisiti ei lähe ka Konservatiivse Erakonna esindajatega. Oodatud muudatusi sellega ei kaasne, ühiskonnakorraldus ei muutu inimlikumaks. Korrektsioone tuleks põhimõttelistes lähenemistes teha, nimede vahetamisest ja vangerdamisest ei piisa.

Otsuseid tuleks ühiselt hakata langetama, loobuda tuleks seisukohtade õigeteks ja valedeks grupeerimisest. Järgida võrdsusprintsiipi (kõik on seisukohtade esitamisel ja hääletamisel võrdsed. Üksnes siis sünnib poliitilise jõud, mis rahva liidab, isiklikul kasul toimiva kartelli otsustustüüri juurest minema pühib.

Jälgin ühiskonnas süljepurske saatel toimuvaid arutelusid. Võimaluse korral räägin arvamuslugudega kaasa. Kõik jooksevad tupikusse, sõelale jäävad sõrmevibutajate seltskonna arvamused. Seda ei saa kesta igavesti.

Eesti Vabariigi vanker koliseb varasemast enam

Eesti Vabariik saab 94. aastaseks. Poliitikud ootavad presidendi kõnet huviga, siis saab seda tsiteerida (kiita või arvustada), ennast olulise asjapulgana näidata.

Ühiskonnas toimuvatele protsessidele pole presidendi kõnel aga mingit mõju. Tegemist on etiketilise formaalsusega, mis tavakodakodaniku heaolu ei kasvata. Pigem vastupidi - vaatamata oodilikkusele teeb see meele veelgi kurvemaks.

Eesti Vabariigi vanker teeb üha suuremat kolinat. Ühiskonnas vohav ebavõrdsus toob paljudele pisara silma, paneb kodumaalt põgenema. Väike seltskond naudib aga külluslikku elu, tegeleb butafoorsete asjaajamisega. Kontrast on võigas: tavakodanikud siplevad toimetulekuraskustes, eliit praalib.

Riigieelarvest toituvate valitute väljaütlemised on üleolevad, tavakodanikke alandavad ja pilkavad. Peaminister võrdsustab lastetoetuste maksmist koguni joomisele ahvatlemisega. Tal pole vist õrna aimugi, mis paljude südametes toimub. Teine valitsusliikmest tarkpea kinnitab, et vaesust leevendab töökoht. Jätab aga mainimata, et suurimaks tööandjaks on riigisektor, töökoha saavad võimuerakondadele lojaalsed.

Päästeteenistuste ülalpidamiseks riigieelarvest raha ei jätku. Ei jätku lastetoetuste, töötuabiraha ja muude toetuste tõstmiseks. Seda ei jätku esmatarbekaupade (lastepiim, mähkmed, leib jmt) maksustamise inimlikumaks (20% on maailma kõrgeim maksustamine) muutmiseks ega arstiabi omaosaluse vähendamise. Ei jätku...

Vahendeid on küllaga valitute kõrgeteks palkadeks, kuluhüvitisteks ja eripensioniteks. Seda jätkub presidendi ja peaministri hobide eest maksmiseks, erakondadele andmiseks (otserahastamine, DASA), jõukamate ühiskondade elutaseme säilitamiseks (nt Kreeka).

President on vihjanud, et puudustest rääkimine tekitab inimestes trotsi ja viha, sellest tuleb hoidub. Öeldu peab paika vaid lühiajalises kontekstis, pikemaajalises on olukord vastupidine - probleemide varjamine tekitab trotsi ja viha, mis õõnestab Eesti Vabariigi jätkusuutlikkust.

President võiks aastapäeva kõnes tunnistada, et poliitilisel tasandil on Eestil ebaõnnestumisi õnnestumistest enam. Enesekriitika süvendab lootust ja usku, aitab kodanikel paremini eluraskustele vastu seista. Poliitikuid paneks väljapääsuteid otsima.

Presidendi võiks mainida, et demokraatia ei seisa sõnavabadusel, vaid enamuse seisukohtade ülemuslikkusel. Sõnavabadus on vahend. President võiks tunnistada, et on võimu Põhiseaduse järgimise osas leebe olnud, ja et Ärma tallu ühiskassa vahendite suunamine oli viga.

Presidendi kõne tuleb aga teistsugune. See saab nagu alati mitte midagi ütlev olema, leivaisa (valitsus) sarnaselt probleemidest kõrvale hiiliv. Rahva aktiviseerumine (streigid, protestid) paneb küll valitsuse ja riigikogu suunas sõrmevibutust tegema, kuid see saab tagasihoidlik olema. Kes maksab, see tellib muusika. Eestis presidenti ei valita, vaid pannakse väikese seltskonna poolt paika.

Head Eesti Vabariigi aastapäeva!

Roosad prillid pole moes

Riigikogu majanduskomisjoni esimehe Arto Aasa sõnul lubavad majanduse stabiliseerumine ning inflatsiooni aeglustumine ennustada, et inimeste reaalne palgatase ja heaolu suurenevad ka 2012. aastal.
http://www.e24.ee/748068/aas-inimeste-palgatase-ja-heaolu-suurenevad-ka-tanavu/?t=783#l

Kummaline on riigikogu majanduskomisjoni esimehe (eluvõõraid) seisukohti lugeda.

Kolmest aastas mõne kuine reaalpalga kasv tähendab tema arvates tendentsimuutust. Seda isegi tingimustes, kus töötute arv kasvab, hinnakasvul pole lõppu. Üksnes elektrihinna 20 % tõus toob inflatsiooniveskitele uut tuult juurde. Kahekohalise majanduslanguse kontekstis majanduskasvust rääkida ei saa. Enne tuleks kaotatu tasa teha.

Otsustajad kannavad moest läinud roosasid prille. Sellest ka isiklikust kogemusest tulenevad hinnangud.

Uuringute järgi lähevad paljud lapsed Eestis kõhuga magama. Pole ime – sissetulekud ei taga toimetulekut. PRIA andmetel jagati (eelmisel aastal) 600 tonni makarone, 325 tonni pudruhelbeid, 300 tonni nisujahu, 85 tonni mannat ja 55 tonni riisi.

Eestlased eraldavad võimuritele ümberjagamiseks esmatarbekaupadelt teistest enam. 20% käibemaksu tasutakse isegi piimalt ja leivalt, lastemähkmetelt. Sellise lugupidamatusega kodanike vastu pole hakkama saanud hullemadki diktaatorid.

Eesti on rahvast tühjaks jooksmas, meelemürkidest ogaraks tarbimas, otsustajad uhkustavad statistilise võltskusega.

Eesti „edu“ tuleneb roosadest prillidest, mida valitud kannavad. Riik pole õhukene, teeme mõttetuid kulutusi. Üks selliseid on DASA. Neid on palju enam: eripensionid, esindustele (esindatakse iseennast, mängitakse demokraatiat), erakondadele, nõukoguliikmetele makstavad summad. Ka struktuurifondide (EAS jt) vahendite kaudu liigutatavad miljonid paigutuvad mõttetute kulutuste alla, kuna senisel kujul raha kulutamine toob ühiskonnale kasu asemel kahju (halvab konkurentsi, soosib ebaefektiivsust jmt).

Valitsemine (sealhulgas riigieelarve ehk meie ühise raha käsutamine) ei tohiks eesmärgiks jääda, see tuleb ühiste hüvede suurendamise vahendi staatusse taandada. Roosad prillid pole moes. Aeg oleks neist loobuda, vastasel korral kistakse need eest. Massirahutused võtavad ju aina suuremaid tuure.

IRL on vaid üks mädapaise poliitilises pildis

IRLst (koalitsioonierakond) lahkus korraga 60 liiget. Nende hulgas olid ka kunagised riigikoguliikmed. Põhjus - ebademokraatlik juhtimisstiil.
Esimehe avaldust ei tulnud pikalt oodata. Siin see on:
Head sõbrad,
lugesin teie kirja ja võin teile kindlalt öelda: ärge kartke, IRL on heades kätes. Neid väärtusi, mis on meie erakonnale aluseks, kaitstakse ja neid poliitilisi seisukohti, milles oleme kokku leppinud, viiakse ellu.
Mina olen olnud IRL-i esimees kolm nädalat. selle aja sisse mahub uskumatult palju toredaid kohtumisi erakonnakaaslastega ja palju ettepanekuid Eesti ja erakonna asjade kohta. Mul on kahju, et enne oma teadet ei pidanud te võimalikuks minuga kohtuda, et oleksin saanud teile selgitada Eesti ja erakonna poliitikat.
http://www.ohtuleht.ee/465532

Kuidas saavad inimesed kellegi kätes olla? Erakonnad ega riik ei tohiks kellegi kätes olla. Tegemist pole asjaga, vaid kooslusega, mis koosneb kõikidest, mitte valitutest.

IRLi uue esimehe väide kõlab kummalisena, mis kinnitab tagatubade olemasolu.

Kummaline - erakonnad ja riik on heades kätes, (enamusel) eestlastel läheb aga täbarasti. Midagi ei klapi.

Probleemid tulenevad sellest, et väike seltskond võtab õiguse teiste eest otsustada. Tulemus avaldub ühepoolsetes otsustes, mis on ühe huvigrupi huvide poole kaldu. Et mitte üldsõnaliseks jääda toon näiteid elust.

Võtame riigieelarve. Päästeteenistuste ülalpidamiseks raha ei jätku. Seda ei jätku ka lastetoetuste, töötuabiraha ja muude toetuste tõstmiseks. Ei jätku madalapalgaliste reaalpalkade tasemete hoidmiseks ega esmatarbekaupade (lastepiim, mähkmed, leib jmt) maksustamise inimlikumaks (20% on maailma kõrgeim maksustamine) muutmiseks. Loetelu võib jätkata.

Raha jätkub aga valitutele kõrgete palkade, kuluhüvitiste ja eripensionite maksmiseks. Seda jätkub presidendi ja peaministri hobide ülalpidamiseks. Jätkub demokraatia nimeliste mängude finantseerimiseks (erakondade rahastamine, DASA). Jätkub isegi jõukamate ühiskondade toetamiseks. Ka seda loetelu võib jätkata.

Erakondade juurde tagasi tulles (sh ka IRL) ei saa lisamata jätta, et nende tegevused ei põhine ideoloogiatel, vaid isiklikul saamal. Öeldut kinnitavad nii valimislubadused kui ka programmid. Valimislubaduste juures pole mõtet pikemalt peatuda - neid lihtsalt ei täideta. Programmide juures tuleb aga teadvustada, et tegemist on tervikdokumendiga, mis tähendab seda, et üksikute punktidele pühendumine pole põhjendatud. Toon näite elust. Maksukoormuse tõstmine vähendab elanike sotsiaalset turvalisust, mille eest (kõik) erakonnad lubavad nii programmides kui ka valimislubadustes seista. Võimule saades pühendutakse maksukoormuse kasvatamisele (seda tehakse nii maksumäärade tõstmisega kui ka varjatult).

Programmid ja valimisloosungid pole kirjutatud teostumiseks (lähenemised on vastuolulised), vaid toetajaskonna meelitamiseks. Pole neis paigas ei eelistused (nt kas olulisem on valitsuskuludeks tehtav maksutõstmine või elanike sotsiaalne turvalisus) ega (tulemuslikkuse) mõõdikud.

Kinni kasvav metsjärv

Peaminister ei väsi edusammudele viitamisest. On aga ka neid, kes arenguid Eestis endasse sulgunud, kinni kasvava ja värske vee pealevooluta metsajärvega võrdlevad. Massiliseks muutuvad rahvarahutused kinnitavad, et viimase seisukoha toetajaid polegi vähe.

Oleme harjunud Keskerakonna esimeest mustavate loosungitega. Seda on teinud kõik, kellele ruupor antud. Uudseks vooluks on uue staari esiletõusmine. Ei möödu enam päevagi, kui Andrus Ansipi suunas kriitilisi nooli ei lendaks. Pole teada, kas mõni ka tabab.

Noolte lennutajatel tuleks teada, et muudatused otsustajate ringis uut veevoolu kinnikasvanud metsajärve ei too. Seda toob vaid ärandatud riigi omanikele tagastamine. Ansipist ja Reformierakonnast vabanemine tooks leevendust hetkeks, peagi oleksid uued (diktaatorlikud) kloonid valitsemiseks valmis. Eesti ebaõnnestumistes pole süüdi Ansip ega keegi teine, vaid väärtushinnangud, mida oleme aastakümnete jooksul seadustesse vorpinud ja kultuurikeskkonda külvanud. Ansip on tagajärg, mitte põhjus. Põhjus peitub valimisseaduses ja erakondade rahastamissüsteemis, mida muutmata Ansipitest ei vabane.

Probleemid Maarjamaal ei tulene isikutest, vaid üldistest ja üldlevinud väärtushinnangutest, mille kujundajaks on autokraatsust soosiv seaduskeskkond. Eesti poliitika on erakonnakeskne, mis ei soosi kodanikuühendusi. Poliitika on monopoliseeritud, kodanikuühendustel on tee sellesse suletud. Erakondi ei usaldata (usaldus 20-30%), võim tuleb aga nende võtmeisikutele 100 protsendiliselt loovutada. Kummaline...

Ühiskonnakorralduses tuleks ülddemokraatlikud põhimõtted ausse tõsta. Valimistel valituks osutunud inimesed peavad esindama riiki ja tavakodanikke, mitte iseennast ja suvalisi grupeeringuid, näiteks erakondi. Valitsemine (sealhulgas riigieelarve ehk meie ühise raha käsutamine) ei tohiks jääda eesmärgiks iseeneses, valitsemine kui niisugune tuleb taandada ühiste hüvede suurendamise vahendi staatusse. Võimude lahusus ja ka alluvusvahekorrad (valitsus peaks alluma riigikogule, mitte aga vastupidi, nagu tegelikud võimuvahekorrad on praeguseks kujunenud) tuleb toimima saada. Vähem oluline sellest, mida tehakse, pole see, kuidas seda tehakse.

Poliitika on erakonnakeskne

Igal tegemisel on eesmärk. Eesti poliitika on erakonnakeskne, mis ei soosi kodanikuühendusi. Poliitika on monopoliseeritud, kodanikuühendustel on tee sellesse suletud. See võib olla ka üheks põhjuseks, miks Eesti Klubi aktiivsus on sõltunud liikmete vanusest. Tegemist on vabaaja veetmisele ja nostalgilisele tegevusele orienteeritud ühendusega, mis liidab kunagiste aegade meenutajaid. Tegemist on tänuväärt üritusega, kuid millel laiem kõlapind puudub. Isegi kümmekonnast aktivistist koosnev erakond leiab suuremat kõlapinda.

Ebademokraatlikes ühiskondades (milleks Eesti vaieldamatult on) pole klubiliste koosluste seisukohtadel mõjuvõimu. Nende väljundiks jääb emotsionaalsusel põhinev tunnetuslik äratundmisrõõm, mis on samuti oluline väärtus, kuid millel puudub ühiskonnakorraldusse sekkumiseks mõju.

Ühiskonnakorraldus logiseb igast otsast. Kui inimesed pole selle parandamise nimel valmis koonduma, miks peaksid nad seda siis muu eesmärgi nimel tegema? Ühiskonnas kehtivad väärtushinnangud on teinud neist robotid, kes peale laenude tagasimaksmise, kommunaalmaksete tasumise ja toidupoolise hankimise midagi muuda ei näe. Poliitiline pläma ajab paljusid iiveldama. Usaldus igasuguste ühenduste vastu on punases – kõiki peale iseenda on pätid ja vargad.

Sellistes tingimustes inimeste koondamine uute erakonda pole lihtne. Samas pole see ka võimatu. Seda saaks teha muudatustega lähenemistes. Kasuahnusele orienteeritud poliitilisel maastikul tuleb eristuda.

Eristuda aitaksid järgnevad lähenemised:
1. Otsuseid langetatakse demokraatlikul põhimõttel ühiselt.
2. Lähtutakse seisukohast, et valesid arvamusi ei eksisteeri;
3. Kõik on võrdsed – seda nii seisukohtade esitamisel, kui ka otsuste langetamisel;
4. Eestkõnelejad võimendavad ühisseisukohti, ei interpreteeri, avalikkuse ees kasutavad "meie" vormi.

Inimeste koondumise eelduseks on usalduslik keskkond. Usalduse võitmine roiskunud väärtushinnangute elukeskkonnas pole lihtne, kuid ka võimatu. Kõnekoosolekutest olulisem on ühistegemise reeglite paika panemine. Olulisem sellest, mida hakatakse tegema, on see, kuidas seda hakatakse tegema. Viimane on (koheselt) kontrollitav, teine aga aastate pärast või enamasti kunagi. Uus poliitika saavutab elujõulisuse vaid juhul, kui see rajaneb konkreetsusel, selgusel, ja mis kõige olulisem – usaldusel. Uuringute andmetel puudub erakondadel elanike usaldus (kõigub 20-30% vahel). Selle võitmiseks tuleb teha korrektsioone lähenemistes - vähem oluline sellest, mida tehakse, pole see, kuidas seda tehakse.

Vallavanemate parteistumine on hea

Reformierakonnaga on otsustanud liituda Valgamaa Karula volikogu esimees Mart Vanags, Tartumaa Laeva vallavanem Maris Aleksašin ja Lääne-Virumaa Rägevere vallavanem Mati Ulm. Omavalitsusjuhtidest on erakonnaga viimastel kuudel liitunud veel Saaremaa Pöide vallavanem Jüri Linde, Põlvamaa Mooste vallavanem Ülo Needo, Läänemaa Lihula vallavanem Riho Erismaa, Tartumaa Ülenurme vallavanem Aivar Aleksejev ja Lohusuu volikogu esimees Toivo Kivi, teatas erakond.
http://www.postimees.ee/743968/vallajuhid-astuvad-ribu-rada-reformierakonda/

Minu arvates on hea, kui vallavanemad erakondadega liituvad. Teostub mingigi kontroll kohalike maffiate üle.

Vallavanemad peaksid olema rahvamehed. Rahva usaldus ja austus peaks olema ametikohale asumise eelduseks. Nii see paraku pole. Pannakse nad ju paika kohalike (väikesearvuliste) grupeeringute poolt.

Et mitte üldsõnaliseks jääda toon näite koduvallast (mille volikogusse mul on au kuuluda), kus vallavanemaks on inimene, keda rahvas isegi volikogusse ei valinud. Vallavanemal puudub rahva usaldus. Väita, et tegemist on rahvamehega, oleks liiast.

Omavalitsuse rolli ühiskonnakorralduses ei tasu üle hinnata. Soomes kavandatakse nende 80 protsendist vähendamist (336-lt 66-70-le). Üksnes sellisele mõttele tulemine viitab , et tegemist on dubleeriva üksusega.

Arvamus, et omavalitsused tegelevad justkui haridusega, teede korrashoiuga, sotsiaalhooldega, ehitusega ja muu sarnase tegevusega, on eksitav. Mainituga tegelevad muud üksused (erasektor), omavalitsused vaid otsustavad, kellelt tööd tellitakse, kelle arveid makstakse.

Soomes on omavalitsusi 336, Eestis 227 (siseministeerium 2009). Arvud on võrreldavates suurusjärkudes, pindalade erinevus pea 10 kordne (338 430 km2 / 45 227 km2), elanike arvus 4 kordne.

Vallavanemate koalitsioonierakondadesse astumine on „omavalitsuste“ edasiseks eksistentsiks vajalik, pealegi pooltele kasulik - tagatakse võimuruum diktatuuridele.

Tahaks elada "konnatiigis"

Konnamaimud hoiavad kokku. Seda teevad nad isegi siis, kui neid ümbritseb hulganisti vett ja leidub piisavalt toitu.

Tehakse seda seetõttu, et üheskoos tuntakse kaitstuna ja tugevana.

Mulle meeldiks, kui vastandumisest pakatav Eesti muutuks „konnatiigiks“, milles altruism ja heatahtlikkus tõrjuvad kasuahnuse ja vaenu.

Siis polekski vahet kelle järgi ujuda, kas kommunistliku taustaga peaministri või jänkist presidendi sabas. Seda muidugi juhul, kui nad senised kombed maha jätavad ega ürita isiklikke seisukohti ülejäänutele peale suruda, elukeskkonnas leiduvat oma tahte järgi jaotada.

Elame ühiskonnas, kus otsustajad eelistavad elanike huvidele isiklikku heaolu

Andrus Ansip pareeris riigikogu infotunnis madala lastetoetuse küsimust sõnadega, et paljudel juhtudel pole süvavaesuses elavatel lastel rahast kasu, sest süvavaesus pole mitte ainult rahaline probleem.
„ ...väga paljudel juhtudel süvavaesuses elavate perede puhul ei ole pelgalt rahast abi, see ei jõua lasteni ja sellest ei saa abi ka täiskasvanud. Pigem vastupidi, pelk raha andmine kahjustab paljudel juhtudel nende seisundit alkoholi ja muude pahede läbi."
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/ansipi-hinnangul-joovad-paljud-vaesed-lastetoetuse-maha.d?id=63924755

Kui paljud joovad lastetoetuse maha, siis tuleks selgusele jõuda, miks seda tehakse. Francois de La Rochefaucauld on öelnud: „Paljude tegude taga, mida peetakse naeruväärseks, on targad ja kaalukad motiivid.“

Kas ei pane eestlasi jooma lootusetusest (võimaluse puudumisel midagi muuta) tingitud ükskõiksus, mida tingivad ebaõiglaselt toimivad ühiselureeglid, kus demokraatia eksisteerib vaid loosungitel ja eliidile on lubatud see, mis teistele on keelatud?

Ebademokraatlik riigivalitsemine, mida ilmestab ahnus ja enesekesksus, on saavutanud ühiskonnas kehtestatud kokkulepete (reeglite) üle ülemvõimu.

Elame riigis, kus otsustajad eelistavad elanike huvidele isiklikku heaolu, kogukonna käekäigust ülimuslikumaks peavad Euroopa Liidu heaolu. Peab ikka väga tugeva närvikavaga inimene olema, et sellises elukeskkonnas meelemürkideta toime tulla.

Eestis toimivad väärtushinnangud on võikad

Peaminister väidab, et peretoetuste tõstmine on raha raiskamine. Kui nii arvab peaminister, siis arvatavasti on samal seisukohal ka valitsuskabinet. Eestis on see tavaks.

Eestis toimivad väärtushinnangud on võikad. Seda ei põhjusta üksnes tühise seltskonna ühiskassa arvel laiutamine, vaid ka väetitelt ja vaestelt suure obroki kasseerimine ja nende sotsiaalse kindlustatuse arvel koonerdamine.

Lapsepiimalt, mähkmetelt ja teistelt esmatarbekaupadelt 20% käibemaksu kasseerimine on häbematuste tipp. Eriti kui toimuvat vaadata (väetite arvel elatuvate) otsustajate enda külluslikku elu taustal. Kõrge palga ja lahkumishüvitise tingimustes ei raatsita isegi kuluhüvitisi vähendada, rääkimata siis kaotamisest.

Toimitakse pigem vastupidi - mõeldakse välja nõkse, kuidas kodanikele veelgi suuremat tünga teha. Maksude tõstmine jätkub ka sellel aastal vana rada. Sellele aastal maksustatakse kõrgemalt tubakatooteid ja alkoholi. Jätkuvad varjatud maksudega nihverdamised. Töötukassa ümber toimuv on üks sellistest näidetest. Jätkuvad raha kantimised. Näitena tooksin viimati kõmu tekitanud DASA (riigieelarvest oma sihtasutustele raha kantimine).

Võimuladviku küllusliku elustiili tingimustes on kodanikele pakutav häbiväärne. Pole isegi vahet, kas vaadata nominaal- või suhtarvudena on kodanikele kohaldatud sotsiaalseid tagatised teistest palju lahkemad. Sisemajanduse kogutoodangu suhtes on need EL keskmisest pea kaks korda madalamad (2008. aastal 15% SKTst, EL keskmine 25%). Soomlastele suunatakse maksudest tagasi 7 korda suurem summa. Erinevus palkades on vaid nelja kordne. Suhe räägib enda eest.

Ajal, mil suur osa eestlasi sipleb toimetulekuraskustes, suplevad Maarjamaa valitud külluses, tarbides kahe käega (esindatud nõukogudes, MTÜd jmt) teiste poolt loodud hüvesid.

Rahulolematusel on põhjused

Rahulolematusest tulenevate seisukohtade virisemiseks nimetamine pole õige. Pole vahet, kas seda teha isikulises või umbisikulises vormis, tegemist on lugupidamatusega, võimu tasandil aga ülbusega. Jagatud mure on pool muret, mistõttu eestlaste kurtmisesse tuleks tolerantsemalt suhtuda.

Kurtmistel on põhjused. Seda ei tehta kellegi tuju rikkumiseks, vaid pingest vabanemiseks.
Eestlastel läheb varasemast halvemini. Seda tuleb mõista. Negatiivsete tendentsidega leppimatus on inimlik. Eriti veel, kui need pole enda põhjustatud.
Võimukutsarid aga ei väsi soovunelmate esitlemisest. Hädakisa jääb paljudele ainsaks eneseväljenduse vahendiks.

11. veebruaril avaldas ACTA (võltsimisvastane kaubandusleping) vastu meelt üle 2000 inimese. Tegemist oli viimaste aastate suurima protestiaktsiooniga. Pahameelt ei põhjustanud mitte niivõrd seaduse tekst, kuivõrd üldsusega mittearvestamine.

Demokraatiaga rahulolematuid on palju, nende arv paistab kasvavat. Seda kinnitab ka üritusel osalenute rohkus. Otsustajatel tuleb hakata ülejäänutega samas taktis hingama, vastasel korral muutuvad protestiaktsioonid traditsiooniks. Muredest peavad saama ühismured, rõõmudest ühisrõõmud.

Tendentsid Eestis on kaugel normaalsest.

Kodude sundmüük ületab aastatetaguse kümnekordselt. 2006. aastal oli kohtutäituritel müügis 198 hüpoteegiga tagatud nõuet, 2009. aastast juba 2200–2300. Kolm aastat olid reaalpalgad langustrendis.

Puudub kindlustunne, et edaspidi läheb teisiti. Kasinad sotsiaalsed tagatised pigem vähenevad kui kasvavad. Tervishoiu omaosalus (ca 25%, ravimite puhul isegi 43%) on kõrge. Hambaarstiuks on paljudele suletud. Loetelu võiks ju jätkata, kuid see teeks kirjutise pikaks. Olukorra teadvustamiseks piisab vaid emigreerujate tulvale pilgu viskamisest.
Arvuline näitaja sellel küll puudub, kuid kõik teavad kedagi, kes on kodumaa tolmu jalgelt pühkinud või on seda kohe tegemas. Elukeskkonna kvaliteet ja emigreerumine on korrelatsioonis – mida ebainimlikum on elukeskkond, seda enam põgenetakse.

Emigreerujate kasv vihjab sellele, et Eestis on langetatud valesid otsuseid.
Rahulolematuse kasv on paratamatu. Vigade kinnimätsimine statistiliste kleebistega teeb olukorra hullemaks.

Valitsuse tegevus jätab aga mulje, et riiklik statistika on vajalik vaid musta valgeks ja valge mustaks rääkimiseks, mitte olukorra teadvustamiseks ja protsesside juhtimiseks. Kui arvepidamine võimaldab viie jõukama riigi hulka jõudmise sihte seada, siis on see kasutu.

Kahekohalise majanduslanguse järel pöördus see lõpuks kasvule. Ordeniihaldajatest puudust ei paista olevat, languse korral vastutuse võtjat ei leidunudki. Arvepidamine võimaldab sulgeda silmad selle ees, et teiste madalamad kasvud on stabiilsemad ja jätkusuutlikumad. Varju jäävad erinevused kategooriates – protsendiline kasv madalamalt tasemelt pole võrreldav kõrgemalt saavutatuga.

Eesti ettevõtlus on kümnendi jooksul rahvusvahelistunud. Kasumlikumad ettevõtted on läinud välisomandusse, kasvanud on välismaalastele kuuluv osa sisemajanduse kogutoodangust. Välismaalaste teenitud kasum, advokaatide (väsimatu seadusepõllul kündmise tulemus), monopolide (vee, kütte, prügi jne firmade), sümptomitele orienteeritud tervishoiu (ravimifirmade nuumamine), avaliku halduse, riigikaitse ja muude analoogsetest valdkondadest tulev majanduskasv ei tee kogukonda jõukamaks. Pigem teeb see vaesemaks.
Toetustest (ümberjagatav raha) ja riigihangetest toituv ettevõtlus on haige. Orjatööl põhinevad välisinvesteeringud alandav.

Majanduskasvul on kvantitatiivse mõõte (statistiline näitaja) kõrval ka kvalitatiivne mõõde. Tegemist pole vähem olulise näitajaga. Sisemajanduse kogutoodangu (SKT) nominaalse kasvu ja kogukonna jõukuse kasvu vahele võrdusmärk ei sobi. Seos võib ka pöördvõrdeline olla.

Sarnaselt SKTga annab olukorrast moonutatud kuvandi ka arvestuslik keskmine töötasu. Üksnes osalise tööajaga (selle osa 11%) täistööajale teisaldamine kasvatab tulemit ülespoole. Inflatsiooni mõju mittearvestamine moonutab seda samuti. Kui kulutused kasvavad sissetulekust kiiremini, siis olenemata nominaalkasvust (reaal)palk väheneb. Keskmine töötasu paistab vajalik olevat vaid riigikogulaste palkade suurendamiseks.

Võimu kaugenemisest rahvast on räägitud aastaid. Midagi ei muutu. Pooluste lähenemist takistavad ebaadekvaatsed indikaatorid. Kui peaminister saatjaskonnaga näeb elukeskkonda ühtemoodi, ülejäänud aga teistmoodi, siis vastandumine on paratamatu.

Mulle meeldiks, kui tunnistaksime, et ebaõnnestumisi on meil õnnestumistest enam. Meeldiks see sellepärast, et enesekriitika paneb paremuse poole pürgima, innukamalt väljapääsu otsima.

Ansip ja Savisaar on tagajärg

Keskerakonna esimehe mustamise loosungitega oleme harjunud. Seda on teinud kõik, kellele ruupor antakse.

Savisaare kõrvale on tõusnud teine kirutav staar – rahulolematuselaine reformierakonna esimehe ja peaministri isikuga võtab tormi mõõte.

11. veebruari ACTA vastast (Tallinnas ja Tartus) rahvarohket protesti võib nimetada ka Andrus Ansipi vastaseks väljaastumiseks. ACTAst on Eestis olulisemaid probleeme. Väljaastumine ei tulenenud niivõrd mainitud seadusesättest, kuivõrd sellest, kuidas peaminister üldsusega suhtleb, kodanike seisukohtadega arvestab, nende huvide eest seisab.

Savisaar ja Ansip toimivad sümbioosis. Omavaheline vastandumine võimaldab üldsuse emotsioonidel mängida, võimuks olulist häälesaaki koguda.

Mainitud autokraatide suunas sõrme vibutamisel puudub aga mõte, pihtide vahele tuleks valimisseadus haarata. Probleemid Eestis ei tulene isikutest, vaid keskkonnast (seaduskeskkonnast kujundatud väärtushinnangutest).

Kõigis meis on peidus mõrtsuka, petise ja varga alge, mis ekstreemsetes tingimustes avalduvad. Autokraatisuse avaldumiseks pole ekstreemset keskkonda vaja, piisab soosivast seaduskeskkonnast.

Meie ebaõnnestumistes (kellegi jaoks ka õnnestumistes) pole süüdi Ansip ega Savisaar, vaid väärtushinnangud, mida aastakümnete jooksul oleme seadustesse vorpinud ja kultuurikeskkonda külvanud.

Savisaar ja Ansip ihaldavad aupaistet ja võimu, ihaldavad isiklikku materiaalset heaolu. Seda ihaldavad aga kõik poliitikud. Patuoinaste tagasiastumine annab vaid hetkeks tunda, peagi on uued kloonid valmis.

Ansip ja Savisaar on tagajärg, mitte põhjus. Põhjus peitub valimisseaduses ja erakondade rahastamises, mida muutmata savisaartest ja ansipitest ei vabane.

Ühiskonnakorralduses tuleks demokraatlikud põhimõtted taas ausse tõsta. Valitud peavad esindama riiki ja tavakodanikke, mitte iseennast ja suvalisi grupeeringuid (nt erakondi). Valitsemine (sh riigieelarve) ei tohiks eesmärgiks jääda, see peab vahendi staatusesse taanduma. Võimude lahusus (ministrid alluvad riigikoguliikmetele, mitte vastupidi) tuleb toimima saada.

Omavalitsusi ei eksisteeri

EPL, Taavi Aas kirjutab:
Millega tegelevad Eestis maavalitsused? Planeerimistegevuse, ühiskondliku transpordi ja ka näiteks gümnaasiumihariduse korraldamisega. Sisuliselt on nad taandunud valitsuse korrespondendipunktideks maakondades. Väheste säilinud ülesannete hulgas loetletakse veel registreerimisi, korraldamisi, nõustamisi ja jagamisi. Groteskse, kuid maavalitsuste funktsioonidele iseloomuliku üksiknähtusena nimetab näiteks Tartu Maavalitsus oma kodulehel ka aineolümpiaadide korraldamist ja laulupeo ettevalmistustöid. Ükski nimetatud funktsioonidest ei jääks ka maavalitsusteta korraldamata.
http://www.epl.ee/news/online/taavi-aas-maavalitsused-on-muutunud-kasutuks.d?id=63901421

Olgem ausad, ega neist omavalitsustestki palju kasu pole. Arvamus, et omavalitsused tegelevad justkui haridusega, teede korrashoiuga, sotsiaalhooldega, ehitusega ja muu sarnase tegevusega, on eksitav. Mainituga tegelevad muud üksused (erasektor), omavalitsused vaid otsustavad, kellelt mainitud tööd tellitakse, kelle arveid makstakse.

Palju ei eksigi, kui väita, et omavalitsusi ei eksisteeri. Eksisteerivad rahvasaadikute täitevkomiteede rudimendid, mis tegelevad iseendaga. Võimuladvikud naudivad sellist segadust, meisterdavad jokkidest üha võimsamat kaitsemüüri.

Eesti vajaks hädasti haldusstruktuuri reformimist. Ülemnõukogu ja rahvasaadikute täitevkomiteede rudimentide funktsionäärid ja keskvalitsuse võimuladvik hoiavad oma privileegidest aga kümne küünega kinni. Seltsimeeste võimu- ja kasuahnus ei võimalda ka ülejäänute elujärge parandada.

Soomes kavandatakse 336 omavalitsusest alles jätta vaid 66-70 (vähenemine 80%). Meie ei saa isegi mõnekordse vähendamisega hakkama.

Siseministeeriumi andmetel oli 2009. aastal Eestis 227 omavalitsust.

Poliitiline eliit lollitab ja mõnitab kogu rahvast

EPL, Ramo Pener
Õpetaja on viimased 15 aastat olnud erinevate poliitiliste parteide ning neid juhtivate plutokraatide ja politikaanide manipuleerimise ning lollitamise objektiks.
http://www.epl.ee/news/online/opetaja-streik-lollitamise-vastu.d?id=63895375

Õpetajate kavandatavast streigist räägitakse palju.

Kodanikeühenduste protsessidesse sekkumise tulemuslikkuse määrab aga (ühiskonnaliikmete) ühtne arusaam, kõikidele mõistetav eesmärgistatust, viimast toetav strateegia ja taktika.

Tahame me seda tunnistada või ei taha, kuid õpetajate streik ei saa tulemuslik olla, kuna tegemist on enesekeskse ponnistusega, mida teised ei mõista. Paljud näevad selles edvistamist, mis toob ülejäänutele pigem kahju kui kasu.

Õpetajad peaksid mõistma, et poliitiline eliit lollitab ja mõnitab kogu rahvast, mitte üksnes neid. Kuniks seda ei mõisteta, elukeskkond paremuse poole ei arene. Isiklike huvide eest seismisega ühiskonnakorraldust inimlikumaks ei muuda. Poliitilise eliidi ülbus ja egoism murdub vaid ühise tegutsemise ees.

Õpetajaid on palju, neile ei käiks (ühiste eesmärkide nimel) rahva liitmine üle jõu.

Neid pole aga ka nii palju, et kogukonna asjad vussi ajanutel otsustusnuppude juurde uks sulgeda. Valimisseadus viib rahva mõnitajad niikuinii pukki tagasi. Otsustajad on selles kindlad.

Toidu raiskamisest pole põhjust rääkida

Euroopa Liidu 27 liikmesriigis visatakse aastas prügikasti ligikaudu 89 miljonit tonni kasutuskõlblikku toitu. See on üüratu toidukogus - keskmiselt 179 kg iga inimese kohta. Euroopa Komisjoni andmetel visatakse söögikõlblikku toitu kõige enam ära koduses majapidamises (42%), ent omapoolse panuse annavad ka tootmisettevõtted (39%), toitlustusasutused (14%) ning kauplused (5%).
http://majandus.delfi.ee/news/tarbija/andrija-lilleoja-vahem-raisatud-toitu.d?id=63873212

Eesti kontekstis toidu raiskamisest pole põhjust rääkida. Rääkida saab toidupuudusest. Peavarjuta ja koduta inimeste hulgas korraldatud küsitlused näitavad, et üksnes Tallinnas toimetab 1500 kodutut. Tõenäoliselt on neid enamgi. Tühja kõhu käes ei vaevle aga üksnes kodutud, toidu puuduse all kannatavad ka teistes sotsiaalsete gruppide esindajad.

Toiduabi (makaronitooted, jahud, tangained) koguste kasvud kinnitavad, et eestlaste toidulaud on kesine.

Euroopa Liidu toiduabi on üks meetmetest, mis kaasmaalastele kõhutäidet tarnib. Eelmisel aastal jagati (PRIA andmetel) eestimaalastele 600 tonni makarone, 325 tonni pudruhelbeid, 300 tonni nisujahu, 85 tonni mannat ja 55 tonni riisi. Loetletut jagati neile, kel oli õigus toimetulekutoetusele - paljulapselised ja üksikvanemaga pered, puudega inimesed, raskustes vanurid, töötud jne.

Euroopa Liidu programmi kõrval saabub toiduabi ka muid kanaleid pidi. Helsingi Sanomat andmetel toimetavad Eestisse abipakke isegi soomlastest tavakodanikud.

Uuringud kinnitavad, et Eestis pole vähe leibkondi, kus lapsed tühja kõhuga magama lähevad. Toitu ära viskamine eestlaste hulgas pole tava, tegemist on äärmusega.

Sissetulekutega võrreldes on toiduainete hinnad Eestis väga kallid. Paljudel on probleeme nende ostmisega. Sellistes tingimustes toidu raiskamisest rääkimine on kohatu.

Erandeid leidub alati. Toidu ära viskamine Eestis pole tava, vaid erand. Selle üle arutlustel puudub ühiskondlik vajadus. Kui keegi tõestab vastupidist, siis poleks Eesti elu-olu pärast vaja muretseda.

Väide, et ühiskondlikud asutused käitlevad toiduaineid ebaperemehelikult, ei pea samuti paika. Päris kadudeta pole võimalik majandada. Kui tonn väikese seltskonna kohta on palju, siis kogukonna kohta pole tegemist olulise kogusega.

Toidu raiskamisest restoranides pole põhjust rääkida. Midagi pole parata, kui mõned kliendid pole suutelised tellitud portsu lõpuni sööma. Taaskasutusse seda ei pane.

Toidu „raiskamine“ jaemüügis on paratamatus. Kauplused on sunnitud säilitusaja ületanud kaubad prügiurni toimetama. Selline on järelvalveorganite ettekirjutus. Keegi ei viskaks raha prügikasti. Turumajandusreeglid ei lubaks seda.

Olen seisukohal, et puudustkannatavate inimeste realiseerimisaja ületanud ja kaubandusliku välimuse kaotanud toiduainetele juurdepääsu keelustamine on vale. Parim enne ei tee (õige säilitamise juures) toiduaineid söögikõlbmatuks. Reeglite kehtestajate arvates kaalub aga tühi kõht haigestumiseriski üles. Kauplused peavad seda järgima, vastasel korral järgnevad sanktsioonid, halvimal juhul tuleb tegevusloast loobuda.

Politoloogid söövad samuti leiba

Politoloog Rein Toomla arvutas Postimehe palvel rahvusvaheliselt kasutatava metoodika abil välja, kas sotsiaaldemokraatide värske manifest projekt on nende mulluse valimisprogrammiga võrreldes parem- või vasakpoolsem.
«SDE manifesti projekti praegune sõnastus viitab sellele, et erakond hakkab aastataguse valimisplatvormiga võrreldes liikuma veidi vasakule,» rääkis Toomla.
«Kui 10-pallisel skaalal, kus skaala keskpunkt asub 5,5 kohal, oli erakonna arusaamade kohaks aastapäevad tagasi 5,2, siis selles dokumendis asutakse positsioonil 4,8,» tõi ta välja.
http://www.postimees.ee/727774/toomla-manifest-nihutab-sotsid-senisest-vasakpoolsemaks/?t=742#l

Erakondade tegevused ei põhine ideoloogial, vaid isiklikel ambitsioonidel. Seda kinnitavad nii valimislubadused kui ka erakondade programmid.

Erakondade programmid ei võimalda nende paigutust poliitilisel maastikul määratleda, kuna need pole kirjutatud teostamiseks (lähenemised on vastuolulised), vaid toetajaskonna meelitamiseks. Pole neis paigas ei eelistused (nt kas olulisem on valitsuskuludeks tehtav maksutõstmine või elanike sotsiaalne turvalisus) ega (tulemuslikkuse) mõõdikud.

Politoloogid soovivad teenida leiba, mis on ka mõistetav. Seetõttu on mõistetavad ka nende lähenemised. Kui nad räägiksid nii nagu asjad tegelikkuses on, siis jääksid nad leivata - nende sõnumeid ei avaldataks, nad ise tehtaks (propagandamasina poolt) naerualusteks. Kelle käes on võim, selle käes on ka raha. Erakondade poolusteks jagamine ja spekuleerimine toob aga leiva lauale.

Finatstehingumaksul puudub põhjendus

Euroopa Komisjoni maksundusvolinik: "Parem finants-tehingumaks kui muude maksude tõstmine."
Finantstehingumaks ei kahjusta Euroopa majanduskasvu ega konkurentsivõimet. Samuti ei vähene maksu tõttu töökohtade arv. Maksuga seotud kulu on väike võrreldes hiiglasliku toetusega, mida finantssektor viimastel aastatel on saanud.
http://www.epl.ee/news/arvamus/kas-ule-euroopaline-finantstehingumaks-on-vajalik-ja-kasulik.d?id=63866872

Seaduslikel toimingutel võiks (enamuse seisukohalt vaadates) ühiskonnakorraldusele positiivne mõju olla. Maksude tõstmistele või uute kehtestamistele ei tohiks piisata lisaraha vajadusest.

Bürokraatiat on palju uuritud, sellest on kirjutatud. Bürokraatia piiramisel saavutatud kokkuhoiul on mitmekordne võimendus. Bürokraatiale on omane enesetootlus. Mida enam ressursse anda, seda kiiremini vohab. Tegemist on inimparasiitluse jubeda vormiga.

Euroopa ühenduse bürokraatia on jõuline ja kulukaks. Valitsemine võiks olla vahend, tegemist on aga eesmärgiga.

Teisiti pole see ka Eestis. Ministeeriumide, ametkondade, ametite, sihtasutuste, omavalitsuste ja teiste erinevate esinduste arvu poolest ei jää me alla isegi suurriikidele. Teiste matkimisega kaasnevad mõttetud kulutused.

Valitsussektori käsutuses on põhjendamatult suured ressursid. DASA on jaburus. Sama võib öelda eripensionite, esinduste (esindatakse iseennast, mängitakse demokraatiat), erakondade, nõukoguliikmete kulutuste kohta. Loetelu pole lõplik, kuid selle jätkamine läheks pikaks.

Nii maksumäärade tõstmised või uute kehtestamised, kui ka elanikele tehtavate sotsiaalsete tagatiste vähendamised, on väetiseks bürokraatiapõllule. Maksude tõstmistele võiks eelistada ressursside efektiivsemat kasutamist.

Maksuraha kasvatamisel on lühiajaline mõju – bürokraatia kohaneb uue suutäiega, muutub veelgi näljasemaks.

Rahvaloendus on üks näide ühisvahendite ebaefektiivsest kasutamisest

Eesti rahvaloendus maksab 18,9 miljonit eurot, Lätil 7,9 ja Leedul 8,7 miljonit. Seega kolmest riigist väikseima Eesti rahvaloendus maksab rohkem kui Läti ja Leedu loendus kokku.
Kui aga arvesse võtta kolme riigi elanikkonda, tuleb Eesti loenduse kulu ühe elaniku kohta võrreldes Läti-Leeduga veelgi muljetavaldavam. Arvestades, et Eestis on 1,3 miljonit elanikku, maksab ühe Eesti elaniku ülelugemine 14,5 eurot, samas kui Läti (u 2 miljonit elanikku) ja Leedu ( u 3 miljonit) elanikud said loetud vastavalt 4,1 ja 2,6 euroga.
http://www.ohtuleht.ee/462776

Esialgsetel andmetel osales e-loendusel 815 467 inimeste. Suurem osa (62% arvestuslikust rahvaarvust) loendatavatest loendas ennast ise.

Huvitav oleks teada, millele rahvaloendusele eraldatud 18,9 miljonit eurot kulutatakse? Tegemist on siiski üüratu summaga.

Kui nüüd ühiskonnas toimivaid väärtushinnanguid arvestada, siis polegi rahvaloendusele eraldatud vahendite ebaefektiivne kasutamine üllatav. Kõik laristavad. Naaberriigid on rahvaarvult kui ka pindalalt Eestist suuremad, presidendiprouale teeme Baltimaade kõrgemaid kulutusi. Laristamisega paistavad silma riigikogulased, erakonnad ja paljud teised ühiskassast finantseeritavate institutsioonide esindajad.

Rahvaloendusele kulutatavast pea 20 miljonist eurost on ikkagi kahju. Selle eest oleks saanud midagi ühiskonnale kasulikku korda saata.

Rahvaloendusele heldelt eraldatud summade rohkus kinnitab, et Eesti probleemiks ei ole finantsvahendite puudus, vaid nende ebaefektiivne kasutamine.

Rahvaloenduse juurde tagasi tulles tuleb mainida, et vaatamata suurtele kulutustele, pole saadav tulem adekvaatne. E-loendus ei võimalda eestimaalaste arvu selgitada, kuna paljud pole huvitatud mujal elamist kajastama. Põhjuseid on erinevaid. Üks neist on näiteks see, et välismaal elavatele eestlastele ei maksta pensioni. Seadustest tulenevalt on vanaduspensioni saamise õigus vaid:
- Eesti alalisel elanikul;
- tähtajalise elamisloa või elamisõiguse alusel Eestis elaval välismaalasel.

Hinna ja kvaliteedi suhe pole oluline üksnes vabaturul kaubeldavatele kaupadele, vaid ka riiklikele tegemistele. Rahvaloendusel pole hinna ja kvaliteedi suhe paigas - hind on kõrge, kvaliteet madal.

Eestlaste eluaseme omamise võimekus kinnitab majanduskasvu nõrkust

Kui aastal 2006 läks kohtutäiturite kontrolli all müüki ja enampakkumistele 198 hüpoteegiga tagatud nõuet, siis alates 2009. aastast on see näitaja püsinud 2200-2300 juures. Sundmüüki jõudnud kinnisvara hulk on seega kolme aastaga enam kui kümnekordistunud.
http://majandus.delfi.ee/news/kinnisvara/kohtutaiturid-aasta-jooksul-laheb-haamri-alla-2300-kodu.d?id=63857914

Eestis loendati 2010. aastal 653,6 tuhat eluaset (2009. aastal 629,2 tuhat). Seega võib väita, et 2009. aastast on igal aastal 0,35 protsenti eestlaste eluasemetest kohtutäiturite kaudu sundmüüki pandud. Kogu sundmüüki minevate eluasemete arv (koos kohtutäituriteta müügiga) on teadmata, kuid see peaks kordades kõrgem olema.

Majanduskasvu üle pole põhjust uhkustada. Kahekohalise languse järel pole tegemist suure kasvuga.

Inimeste eluaseme omamise võimekus kinnitab majanduskasvu nõrkust. Majanduskasv toetab eluaseme omamise võimekust. Paljud eestlased peavad aga kodudest loobuma.

Sisemajanduse kogutoodangu kasvu korral võimuladvik kiidab ennast taevani. Languse korral vastutust ei võeta – süüdlaseks tembeldatakse pangad ja maailmamajandus. Lühiajalise edu korral pigistatakse silm kinni selle ees, et teiste majanduskasv on küll madalam, kuid stabiilsem ja jätkusuutlikum, meie korvame aga varasemat kaotust. Kahekohalise SKT kukkumise tasategemiseks kulub praeguse tempo juures aastaid.

Arvestada tuleks ka sellega, et riikide võrdlusbaasid on erinevates kaalukategooriates. Madalamalt taseme juures saavutatud kasvu ei tasu võrrelda kõrgemalt tasemelt saavutatuga.

Võiksime tunnistada, et Eestil on ebaõnnestumisi õnnestumistest enam. Seda tegemata pole lootustki, et elukeskkond hakkaks paremaks muutuma. Enesekriitika paneb pürgima, rahulolu uinutab.

Eesti valitsus on olnud saamatu. Riik tagab kodanikele Eurotsooni kesisemaid sotsiaalseid tagatisi, (reaal)sissetulekute poolest jääme teistele kordades alla. Ühiskonnas vohav ebaõiglus paneb kaasmaalasi kodumaalt põgenema. Emapalgast ei piisa elukeskkonna eelistamiseks, sellest ei piisa eestluse järjepidevuse tagamiseks. Turvaline elukeskkond eeldab enamat.

Ilmastikuolud on kummalised

Ilmastikuolud on kummalised – kui Euroopas teeb külmalaine elu põrguks, siis põhjaameeriklased naudivad sooje ilmu.

New Yorgis päikese võtmine pole veebruaris kombeks, kuid mina otsustasin 1. veebruari tööpäeva lõunast lõpetada ja päevitama minna.

Lamamistoolil lesides nautisin lindude ühendkoori esinemist. Ega mäletagi enam, kas tegemist oli vanade lugudega või õnnestus uut repertuaari kuulda. Arvan, et looduse võltsus pani neid pesitsemiskaaslast otsima.

Infoks niipalju, et termomeetrinäit varjus oli 17,5 C. Päikese käes näitas anduriga termomeeter 28 C.

Päevitamisel meenutasin möödunud suve.