Eesti Vabariik saab 94. aastaseks. Poliitikud ootavad presidendi kõnet huviga, siis saab seda tsiteerida (kiita või arvustada), ennast olulise asjapulgana näidata.
Ühiskonnas toimuvatele protsessidele pole presidendi kõnel aga mingit mõju. Tegemist on etiketilise formaalsusega, mis tavakodakodaniku heaolu ei kasvata. Pigem vastupidi - vaatamata oodilikkusele teeb see meele veelgi kurvemaks.
Eesti Vabariigi vanker teeb üha suuremat kolinat. Ühiskonnas vohav ebavõrdsus toob paljudele pisara silma, paneb kodumaalt põgenema. Väike seltskond naudib aga külluslikku elu, tegeleb butafoorsete asjaajamisega. Kontrast on võigas: tavakodanikud siplevad toimetulekuraskustes, eliit praalib.
Riigieelarvest toituvate valitute väljaütlemised on üleolevad, tavakodanikke alandavad ja pilkavad. Peaminister võrdsustab lastetoetuste maksmist koguni joomisele ahvatlemisega. Tal pole vist õrna aimugi, mis paljude südametes toimub. Teine valitsusliikmest tarkpea kinnitab, et vaesust leevendab töökoht. Jätab aga mainimata, et suurimaks tööandjaks on riigisektor, töökoha saavad võimuerakondadele lojaalsed.
Päästeteenistuste ülalpidamiseks riigieelarvest raha ei jätku. Ei jätku lastetoetuste, töötuabiraha ja muude toetuste tõstmiseks. Seda ei jätku esmatarbekaupade (lastepiim, mähkmed, leib jmt) maksustamise inimlikumaks (20% on maailma kõrgeim maksustamine) muutmiseks ega arstiabi omaosaluse vähendamise. Ei jätku...
Vahendeid on küllaga valitute kõrgeteks palkadeks, kuluhüvitisteks ja eripensioniteks. Seda jätkub presidendi ja peaministri hobide eest maksmiseks, erakondadele andmiseks (otserahastamine, DASA), jõukamate ühiskondade elutaseme säilitamiseks (nt Kreeka).
President on vihjanud, et puudustest rääkimine tekitab inimestes trotsi ja viha, sellest tuleb hoidub. Öeldu peab paika vaid lühiajalises kontekstis, pikemaajalises on olukord vastupidine - probleemide varjamine tekitab trotsi ja viha, mis õõnestab Eesti Vabariigi jätkusuutlikkust.
President võiks aastapäeva kõnes tunnistada, et poliitilisel tasandil on Eestil ebaõnnestumisi õnnestumistest enam. Enesekriitika süvendab lootust ja usku, aitab kodanikel paremini eluraskustele vastu seista. Poliitikuid paneks väljapääsuteid otsima.
Presidendi võiks mainida, et demokraatia ei seisa sõnavabadusel, vaid enamuse seisukohtade ülemuslikkusel. Sõnavabadus on vahend. President võiks tunnistada, et on võimu Põhiseaduse järgimise osas leebe olnud, ja et Ärma tallu ühiskassa vahendite suunamine oli viga.
Presidendi kõne tuleb aga teistsugune. See saab nagu alati mitte midagi ütlev olema, leivaisa (valitsus) sarnaselt probleemidest kõrvale hiiliv. Rahva aktiviseerumine (streigid, protestid) paneb küll valitsuse ja riigikogu suunas sõrmevibutust tegema, kuid see saab tagasihoidlik olema. Kes maksab, see tellib muusika. Eestis presidenti ei valita, vaid pannakse väikese seltskonna poolt paika.
Head Eesti Vabariigi aastapäeva!
Kuhu lähevad esimesed rattad, sinna ka tagumised. Nii nagu kogu Ida-Euroopas.
ReplyDelete