Toidu raiskamisest pole põhjust rääkida

Euroopa Liidu 27 liikmesriigis visatakse aastas prügikasti ligikaudu 89 miljonit tonni kasutuskõlblikku toitu. See on üüratu toidukogus - keskmiselt 179 kg iga inimese kohta. Euroopa Komisjoni andmetel visatakse söögikõlblikku toitu kõige enam ära koduses majapidamises (42%), ent omapoolse panuse annavad ka tootmisettevõtted (39%), toitlustusasutused (14%) ning kauplused (5%).
http://majandus.delfi.ee/news/tarbija/andrija-lilleoja-vahem-raisatud-toitu.d?id=63873212

Eesti kontekstis toidu raiskamisest pole põhjust rääkida. Rääkida saab toidupuudusest. Peavarjuta ja koduta inimeste hulgas korraldatud küsitlused näitavad, et üksnes Tallinnas toimetab 1500 kodutut. Tõenäoliselt on neid enamgi. Tühja kõhu käes ei vaevle aga üksnes kodutud, toidu puuduse all kannatavad ka teistes sotsiaalsete gruppide esindajad.

Toiduabi (makaronitooted, jahud, tangained) koguste kasvud kinnitavad, et eestlaste toidulaud on kesine.

Euroopa Liidu toiduabi on üks meetmetest, mis kaasmaalastele kõhutäidet tarnib. Eelmisel aastal jagati (PRIA andmetel) eestimaalastele 600 tonni makarone, 325 tonni pudruhelbeid, 300 tonni nisujahu, 85 tonni mannat ja 55 tonni riisi. Loetletut jagati neile, kel oli õigus toimetulekutoetusele - paljulapselised ja üksikvanemaga pered, puudega inimesed, raskustes vanurid, töötud jne.

Euroopa Liidu programmi kõrval saabub toiduabi ka muid kanaleid pidi. Helsingi Sanomat andmetel toimetavad Eestisse abipakke isegi soomlastest tavakodanikud.

Uuringud kinnitavad, et Eestis pole vähe leibkondi, kus lapsed tühja kõhuga magama lähevad. Toitu ära viskamine eestlaste hulgas pole tava, tegemist on äärmusega.

Sissetulekutega võrreldes on toiduainete hinnad Eestis väga kallid. Paljudel on probleeme nende ostmisega. Sellistes tingimustes toidu raiskamisest rääkimine on kohatu.

Erandeid leidub alati. Toidu ära viskamine Eestis pole tava, vaid erand. Selle üle arutlustel puudub ühiskondlik vajadus. Kui keegi tõestab vastupidist, siis poleks Eesti elu-olu pärast vaja muretseda.

Väide, et ühiskondlikud asutused käitlevad toiduaineid ebaperemehelikult, ei pea samuti paika. Päris kadudeta pole võimalik majandada. Kui tonn väikese seltskonna kohta on palju, siis kogukonna kohta pole tegemist olulise kogusega.

Toidu raiskamisest restoranides pole põhjust rääkida. Midagi pole parata, kui mõned kliendid pole suutelised tellitud portsu lõpuni sööma. Taaskasutusse seda ei pane.

Toidu „raiskamine“ jaemüügis on paratamatus. Kauplused on sunnitud säilitusaja ületanud kaubad prügiurni toimetama. Selline on järelvalveorganite ettekirjutus. Keegi ei viskaks raha prügikasti. Turumajandusreeglid ei lubaks seda.

Olen seisukohal, et puudustkannatavate inimeste realiseerimisaja ületanud ja kaubandusliku välimuse kaotanud toiduainetele juurdepääsu keelustamine on vale. Parim enne ei tee (õige säilitamise juures) toiduaineid söögikõlbmatuks. Reeglite kehtestajate arvates kaalub aga tühi kõht haigestumiseriski üles. Kauplused peavad seda järgima, vastasel korral järgnevad sanktsioonid, halvimal juhul tuleb tegevusloast loobuda.