Poliitika on erakonnakeskne

Igal tegemisel on eesmärk. Eesti poliitika on erakonnakeskne, mis ei soosi kodanikuühendusi. Poliitika on monopoliseeritud, kodanikuühendustel on tee sellesse suletud. See võib olla ka üheks põhjuseks, miks Eesti Klubi aktiivsus on sõltunud liikmete vanusest. Tegemist on vabaaja veetmisele ja nostalgilisele tegevusele orienteeritud ühendusega, mis liidab kunagiste aegade meenutajaid. Tegemist on tänuväärt üritusega, kuid millel laiem kõlapind puudub. Isegi kümmekonnast aktivistist koosnev erakond leiab suuremat kõlapinda.

Ebademokraatlikes ühiskondades (milleks Eesti vaieldamatult on) pole klubiliste koosluste seisukohtadel mõjuvõimu. Nende väljundiks jääb emotsionaalsusel põhinev tunnetuslik äratundmisrõõm, mis on samuti oluline väärtus, kuid millel puudub ühiskonnakorraldusse sekkumiseks mõju.

Ühiskonnakorraldus logiseb igast otsast. Kui inimesed pole selle parandamise nimel valmis koonduma, miks peaksid nad seda siis muu eesmärgi nimel tegema? Ühiskonnas kehtivad väärtushinnangud on teinud neist robotid, kes peale laenude tagasimaksmise, kommunaalmaksete tasumise ja toidupoolise hankimise midagi muuda ei näe. Poliitiline pläma ajab paljusid iiveldama. Usaldus igasuguste ühenduste vastu on punases – kõiki peale iseenda on pätid ja vargad.

Sellistes tingimustes inimeste koondamine uute erakonda pole lihtne. Samas pole see ka võimatu. Seda saaks teha muudatustega lähenemistes. Kasuahnusele orienteeritud poliitilisel maastikul tuleb eristuda.

Eristuda aitaksid järgnevad lähenemised:
1. Otsuseid langetatakse demokraatlikul põhimõttel ühiselt.
2. Lähtutakse seisukohast, et valesid arvamusi ei eksisteeri;
3. Kõik on võrdsed – seda nii seisukohtade esitamisel, kui ka otsuste langetamisel;
4. Eestkõnelejad võimendavad ühisseisukohti, ei interpreteeri, avalikkuse ees kasutavad "meie" vormi.

Inimeste koondumise eelduseks on usalduslik keskkond. Usalduse võitmine roiskunud väärtushinnangute elukeskkonnas pole lihtne, kuid ka võimatu. Kõnekoosolekutest olulisem on ühistegemise reeglite paika panemine. Olulisem sellest, mida hakatakse tegema, on see, kuidas seda hakatakse tegema. Viimane on (koheselt) kontrollitav, teine aga aastate pärast või enamasti kunagi. Uus poliitika saavutab elujõulisuse vaid juhul, kui see rajaneb konkreetsusel, selgusel, ja mis kõige olulisem – usaldusel. Uuringute andmetel puudub erakondadel elanike usaldus (kõigub 20-30% vahel). Selle võitmiseks tuleb teha korrektsioone lähenemistes - vähem oluline sellest, mida tehakse, pole see, kuidas seda tehakse.