Rahulolematusest tulenevate seisukohtade virisemiseks nimetamine pole õige. Pole vahet, kas seda teha isikulises või umbisikulises vormis, tegemist on lugupidamatusega, võimu tasandil aga ülbusega. Jagatud mure on pool muret, mistõttu eestlaste kurtmisesse tuleks tolerantsemalt suhtuda.
Kurtmistel on põhjused. Seda ei tehta kellegi tuju rikkumiseks, vaid pingest vabanemiseks.
Eestlastel läheb varasemast halvemini. Seda tuleb mõista. Negatiivsete tendentsidega leppimatus on inimlik. Eriti veel, kui need pole enda põhjustatud.
Võimukutsarid aga ei väsi soovunelmate esitlemisest. Hädakisa jääb paljudele ainsaks eneseväljenduse vahendiks.
11. veebruaril avaldas ACTA (võltsimisvastane kaubandusleping) vastu meelt üle 2000 inimese. Tegemist oli viimaste aastate suurima protestiaktsiooniga. Pahameelt ei põhjustanud mitte niivõrd seaduse tekst, kuivõrd üldsusega mittearvestamine.
Demokraatiaga rahulolematuid on palju, nende arv paistab kasvavat. Seda kinnitab ka üritusel osalenute rohkus. Otsustajatel tuleb hakata ülejäänutega samas taktis hingama, vastasel korral muutuvad protestiaktsioonid traditsiooniks. Muredest peavad saama ühismured, rõõmudest ühisrõõmud.
Tendentsid Eestis on kaugel normaalsest.
Kodude sundmüük ületab aastatetaguse kümnekordselt. 2006. aastal oli kohtutäituritel müügis 198 hüpoteegiga tagatud nõuet, 2009. aastast juba 2200–2300. Kolm aastat olid reaalpalgad langustrendis.
Puudub kindlustunne, et edaspidi läheb teisiti. Kasinad sotsiaalsed tagatised pigem vähenevad kui kasvavad. Tervishoiu omaosalus (ca 25%, ravimite puhul isegi 43%) on kõrge. Hambaarstiuks on paljudele suletud. Loetelu võiks ju jätkata, kuid see teeks kirjutise pikaks. Olukorra teadvustamiseks piisab vaid emigreerujate tulvale pilgu viskamisest.
Arvuline näitaja sellel küll puudub, kuid kõik teavad kedagi, kes on kodumaa tolmu jalgelt pühkinud või on seda kohe tegemas. Elukeskkonna kvaliteet ja emigreerumine on korrelatsioonis – mida ebainimlikum on elukeskkond, seda enam põgenetakse.
Emigreerujate kasv vihjab sellele, et Eestis on langetatud valesid otsuseid.
Rahulolematuse kasv on paratamatu. Vigade kinnimätsimine statistiliste kleebistega teeb olukorra hullemaks.
Valitsuse tegevus jätab aga mulje, et riiklik statistika on vajalik vaid musta valgeks ja valge mustaks rääkimiseks, mitte olukorra teadvustamiseks ja protsesside juhtimiseks. Kui arvepidamine võimaldab viie jõukama riigi hulka jõudmise sihte seada, siis on see kasutu.
Kahekohalise majanduslanguse järel pöördus see lõpuks kasvule. Ordeniihaldajatest puudust ei paista olevat, languse korral vastutuse võtjat ei leidunudki. Arvepidamine võimaldab sulgeda silmad selle ees, et teiste madalamad kasvud on stabiilsemad ja jätkusuutlikumad. Varju jäävad erinevused kategooriates – protsendiline kasv madalamalt tasemelt pole võrreldav kõrgemalt saavutatuga.
Eesti ettevõtlus on kümnendi jooksul rahvusvahelistunud. Kasumlikumad ettevõtted on läinud välisomandusse, kasvanud on välismaalastele kuuluv osa sisemajanduse kogutoodangust. Välismaalaste teenitud kasum, advokaatide (väsimatu seadusepõllul kündmise tulemus), monopolide (vee, kütte, prügi jne firmade), sümptomitele orienteeritud tervishoiu (ravimifirmade nuumamine), avaliku halduse, riigikaitse ja muude analoogsetest valdkondadest tulev majanduskasv ei tee kogukonda jõukamaks. Pigem teeb see vaesemaks.
Toetustest (ümberjagatav raha) ja riigihangetest toituv ettevõtlus on haige. Orjatööl põhinevad välisinvesteeringud alandav.
Majanduskasvul on kvantitatiivse mõõte (statistiline näitaja) kõrval ka kvalitatiivne mõõde. Tegemist pole vähem olulise näitajaga. Sisemajanduse kogutoodangu (SKT) nominaalse kasvu ja kogukonna jõukuse kasvu vahele võrdusmärk ei sobi. Seos võib ka pöördvõrdeline olla.
Sarnaselt SKTga annab olukorrast moonutatud kuvandi ka arvestuslik keskmine töötasu. Üksnes osalise tööajaga (selle osa 11%) täistööajale teisaldamine kasvatab tulemit ülespoole. Inflatsiooni mõju mittearvestamine moonutab seda samuti. Kui kulutused kasvavad sissetulekust kiiremini, siis olenemata nominaalkasvust (reaal)palk väheneb. Keskmine töötasu paistab vajalik olevat vaid riigikogulaste palkade suurendamiseks.
Võimu kaugenemisest rahvast on räägitud aastaid. Midagi ei muutu. Pooluste lähenemist takistavad ebaadekvaatsed indikaatorid. Kui peaminister saatjaskonnaga näeb elukeskkonda ühtemoodi, ülejäänud aga teistmoodi, siis vastandumine on paratamatu.
Mulle meeldiks, kui tunnistaksime, et ebaõnnestumisi on meil õnnestumistest enam. Meeldiks see sellepärast, et enesekriitika paneb paremuse poole pürgima, innukamalt väljapääsu otsima.
No comments:
Post a Comment