Raha ja võim on magusad. Selle nimel ollakse valmis kõigeks. Inimesed teavad seda. See on ka põhjuseks, miks uusi erakondi ei usaldata ja need pole elujõulised.
Ka tulevikus jäävad võimule praeguste riigikogus esindatud erakondade võtmeisikud, kuna neil on mida jagada. Töökohad, positsioonid, riigihanked ja tellimustööd on võimul püsimisel aktivaks.
Näljase eelistus piirdub kõhutäiega. Kuna riigisektor on suurim tööandja, siis paljude kõhutäis sõltub läbisaamisest võimu esindajatega.
Poliitilisel maastikul konkurentsivõimeliseks saamiseks tuleb lähenemistes korrektsioone teha. Kopeeritud strateegiaga ja kuuldud trummipõrinaga lahinguid ei võideta. Inimesi ei huvita kellegi vaimusünnitused ega programmilised kritseldused. Tahetakse ise panustada.
Eesti poliitiline kartell tuleb tüüri juurest kõrvaldada. Muidu jookseb Eestimaa eestlastest tühjaks, alles jäävad vaid meelemürkidest mõtlemisvõime kaotanud. Eesti muutub kultuurikeskkonna prügilaks.
Kartelli purustamine eeldab ühe lipu alla koondumist, huvigruppide nõudmiste kõrvale ühisnimetaja tuletamist. Õpetajate palganõudmine on küll jõuline, kuid see ei liida, vaid vastandab. Väetab poliitilist kultuuritust - võimaldab otsustajatel tähelepanu keskmes olla, näida olulisena, jätta lahendaja mulje. Õpetajatele miljardi leidmine pole kunst. See ei tee aga elukeskkonda paremaks. Kui see võetaks ühiskonnale ebaolulistest tegemistest (erakondade rahastamine, eripensionid, valitsemiskulutused, tankid jmt), siis tuleks see kasuks, kuid see võetakse väetitelt, kes hakkavad leiva, piima, toasooja ja teiste eksistentsiks vajalike toodete pealt maksma praegusest 20 protsendist (NB! tegemist on niigi teistest ühiskondadest kõrgema maksustamisega) enam.
Rahvaliidu ja ERL liitumisest on saanud Konservatiivne Rahvaerakond. Oodata on MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik liitunutest uue erakonna tekkimist. Neil pole aga tulevikku, kuna pakutakse vaid ideid, mille nimel tegutseda, kuid ei tehta korrektsioone lähenemistes. Programmilistest seisukohtadest (mida tehakse) on olulisemad mängureeglid (kuidas tehakse), mis pole mõjutatavad aja ja ruumi poolt.
Eestisse oleks vaja hädasti erakonda, mille nimistus koosneks sadadest tuhandest. Siis saaks kartellisüsteemi poliitiliselt tasandilt minema pühkida, põhiseadusliku rahvavõimu kehtestada.
IRL kampsunid saavad uues riigikogus esindatud olema. Teisiti ei lähe ka Konservatiivse Erakonna esindajatega. Oodatud muudatusi sellega ei kaasne, ühiskonnakorraldus ei muutu inimlikumaks. Korrektsioone tuleks põhimõttelistes lähenemistes teha, nimede vahetamisest ja vangerdamisest ei piisa.
Otsuseid tuleks ühiselt hakata langetama, loobuda tuleks seisukohtade õigeteks ja valedeks grupeerimisest. Järgida võrdsusprintsiipi (kõik on seisukohtade esitamisel ja hääletamisel võrdsed. Üksnes siis sünnib poliitilise jõud, mis rahva liidab, isiklikul kasul toimiva kartelli otsustustüüri juurest minema pühib.
Jälgin ühiskonnas süljepurske saatel toimuvaid arutelusid. Võimaluse korral räägin arvamuslugudega kaasa. Kõik jooksevad tupikusse, sõelale jäävad sõrmevibutajate seltskonna arvamused. Seda ei saa kesta igavesti.
Tere!
ReplyDeleteTe räägite päris huvitavatest asjadest oma artiklites. Võimu on võimalik saada, kui tunned printsiipi "Jaga ja valitse", aga selleks, et teha migadi head riigi ja rahva jaoks on vaja tunda ka teist printsiipi - "Ühenda kõiki ja näita neile õige suunda". Kui parteid ei taha meie tuleviku jaoks normaalset koostööd teha, siis võib-olla peab üldse loobuma parteimudelist? Partei ongi ju organisatsioon, kes tegusteb võimu saavutamise ja hoidmise nimel, eks? Kuidas arvate, kas võib seadusvõimu privileegid reaalselt rahvale üle anda? Seletan näide peale: seadusprojekti vaatlemist võivad algatada nii täidesaatva võimu institutsioonid(ministeertiumid) nii ka rahvas (kui kogutakse mingi minimaalne arv allkirju), pärast põhiseaduslikkuse järelevalve kohus kontrollib, et seadusprojekt ei rikkuks põhiseadust, peale seda saab Riigikogu, mille liikmed valitakse kõikidest hääleõiguslikest soovijatest juhuslikult, seadusprojekti saatust otsustada. Viimase etappina tahan pakkuda rahvusliku hääletamist, kui üks kaheksandik hääleõiguslikest ütleb seadusprojektile "Ei!", siis seda lükatakse tagasi. Võin Teiega arutada seda põhjalikumalt, minu meil: bihromat@gmail.com
Kirjutan Teie lähenemistele kahe käega alla.
ReplyDeleteParteimudeli loobumist saavad vormistada riigikoguliikmed. Valimisseadusest (mille kehtestavad samad isikud) tulenevalt pääsevad riigikokku vaid erakondade võtmeisikud ja neile lojaalsed. Valituks osutumine eeldab ju valimisnimekirja tipus olemist, mille paigutuse panevad paika tagatoad (tegemist on määratlemata terminiga, kuid kõik teavad, millega on tegemist).
Erakondadele rajatud poliitilisel tegevusel polekski viga, kui see rajaneks ühistegemisel, mitte diktaadil. Erakondadesse kuulub kusagil 5% elanikest, kuid kaasarääkijate osa on tühine. Erakonnad koosnevad paljuski „surnud“ hingedest, kellel pole õrna aimugi toimuvast, kuid kelle nimel serveeritakse seisukohti. Otsuste langetamises osaleb tühine arv parteilasi. Erakondade rahastamine, valimisseadus ja erakonnaseadus soosib sellist lähenemist. Tegemist on taotlusliku lähenemisega.
Sasipuntra harutamiseks peavad massid koonduma. Seda saab teha demokraatlike väärtustega. Isegi ühiskassas pole nii palju raha, et kõiki ära osta:-)
Eesti ühiskonnakorralduse juures häirib mind kõige enam vale, millel see toimib.
Võtame näiteks ühiskonnakorralduse demokraatlikuks nimetamise. Demokraatia tunnuseks on enamuse tahte ülimuslikkus. See, kuidas see saavutatakse (määramistega või valimistega) polegi nii oluline. Meil enamuse tahet isegi ei teata, rääkimata siis järgimisest. Demokraatia tunnuseks on ka võimude lahusus, mis ei toimi. Minister on riigikogulasest kõvem mees. Mul poleks midagi ka praeguse ühiskonnakorralduse vastu, kuid ma ei poolda valetamist. Räägime asjadest nii nagu need on, ärme peta ega valeta.
Pettuse näiteks tooksin ka riikliku statistika, mis erineb tegelikkusest kohati väga palju. Keskmise töötasu tuletamine (osaline tööaja teisaldamine täistööajale, suure osa ületundide mitte arvestamine jmt), registreeritud töötuse töötusena kajastamine jpm ei kajasta olukorda, tegemist on tegelikkuse moonutamisega.
Seisukohtade esitamise kõrval oodatakse lahendusi. Minu ootused rajanevad demokraatial. Tegelikult ei tulks lahenduste pakkumise asemel tarmukam pühenduda probleemide teadvustamisele, muidu jooksevad arutelud rappa, vastuolud muutuvad veelgi teravamaks.
Kommentaar kirja esimese osa kohta: Napoleon ütles kord: "On kaks hooba, mille abil võib inimesi liikuma panna: hirm ja isiklik huvi." Seda tuleb aga ju interpreteerida nii, et inimesed peavad kartma teistele halba teha, aga samal ajal peavad meeles pidama, et tegevus, mis on riigile ja ühiskonnale kasulik, saab alati vääriliselt tasutud. Nii saab kollektiivse õnneni jõuda - see tähendab, et igaüks võiks oma õnne ehitada, arvestades teiste huve ja õigusi. Arvan, et sellest võiks saada 3. aastatuhande demokraatliku riigi põhiidee.
ReplyDeleteNüüd lahendustest: Probleemi püstitada on lihtne, peaaegu kõik oskavad seda teha, aga selle lahendamine tundub tihti võimatuks:( Ma kahjuks ei saa veel täielikku riigijuhtimismudelit välja pakkuda, sest olen ikkagi veel väga noor ja vähese elukogemusega, aga arvan nii, et kui saaksime koos uue põhiseaduse välja töötada, mis lubaks meil kõigil riigi juhtimises osaleda, siis hakkaks meie riigi (loodan, et ka teiste) asjad ülesmäge minema. Kuidas arvate, kas suudame seda ära teha?
Tänan kommenteerimast.
ReplyDeleteOlen seisukohal, et probleeme ei püstitata, need kas on või ei ole. Probleeme teadvustatakse. Probleemid jagunevad olulisteks ja ebaolulisteks. Need, mis ühele paistavad olulised, võivad teisele ebaolulisena paista ja vastupidi.
Minu arvates suurimaks probleemiks ühiskonnas on see, et probleeme ei teadvustata, nendega ei tegeleta. Võrdlusbaasiks kasutatakse aga halvimaid verstaposte (neid leidub alati), mitte parimaid.
Riik oleme meie, mistõttu ühiselureeglid peavad põhinema ühiskondlikul kokkuleppel, mitte kellegi soovidel. Ühiselureeglid tuleb paika panna ühiselt, mitte väikese seltskonna poolt. Kui otsustusprotsess töötab nii nagu demokraatlikule riigile kohane on, siis tulevad ka õiged lahendused. Lahenduste pakkujatest puudust pole.
Põhiseaduse kohta lisaksin, et selle muutmisest pole kasu, kui see ei tööta. Probleem pole PSs, vaid selles, et seda ei järgita, tõlgendatakse erinevalt.
Ühiskondlik kokkulepe - miks mitte? Minu arust saab küll rahvas seadusandlikku võimu teostada, ja samal ajal ka kontrollida, kas rahva poolt kinnitatud seadusi täidetakse või mitte. Ütlen aga, miks vajame põhiseaduse muutmist. Kui hakkame lugema riikide põhiseadusi (eriti üldsätted ja põhiõigused), siis ilmub meie silmade eest lahe pilt. Aga tegelik olukord on hoopis teistsugune - rahva esindajad ei kaitse oma valijate õigusi, riigikontroll ei täita oma ülesandeid täielikult, Themis, nagu tavaline naine eelistab rikkaid mehi. Meid lollitakse ja ignoreeritakse seepärast, et põhiseadus lubab seda teha. Ma saadan teile minu ideede nimekirja, et saaks mõelda, kas on mõtet sellega edasi minna või lähen paremini tagasi koolipingi taha:)
ReplyDelete1. Seadusvõim peab kuuluma rahvale. Iga seadusprojekt võib olla tagasilükatud, kui tema vastu hääletab üks kaheksandik (12.5%) valimisõigusega inimestest. Esialgse seadusprojekti läbivaatlust peab teostama Riigikogu, mille liikmed valitakse juhuslikult kõikidest soovijatest. Riigikogu ühe sessiooni pikkus - üks kuu. Seadusprojekti läbivaatluse algatamiseks peab ta koguma vähemalt 1000 allkirja või piisab ministeeriumi otsust.
2. Rahvale peaks kuuluma ka inspektsioonivõim. Iga riigi kodanik, kes on tõestatud oma riigi seaduste tundmist, võib olla rahvusliku kontrollimisorganisatsiooni - Rahvuskontrolli liigeks. Rahvuskontrolli ülesanneteks peavad olema valimiste- ja kohtuprotsesside õigsuste kontrollimine, samuti ka täidesaatva võimu tegevuste seaduslikkuse kontrollimine. Kõikide riiklike otsuste, sh. seaduste jõustumiseks on nõutav nende legitiimsuse kinnitamine Rahvuskontrolli poolt.
3. Rahval peab olema ka võimalus hinnata täidesaatva võimu institutsioonide tööd. Kodanike hinnangust peavad sõltuma töötajate töötasumäärad. Samuti peab rahval olema riigiorganisatsioonile umbusalduse avaldamise võimalus, sel juhul vallandatakse kõik organisatsioonijuhid.
4. Riigiorganisatsioonide juhtimist peavad teostama organisatsioonisisene ülemkogu. Ülemkogu peab juhtima organisatsiooni, arendamise strateegia välja töötama jne., ülemkogu liikmed peavad olema valitud töötajate poolt.
5. Kõik riigiteenistujad peavad kõigepealt oma tegevustes tuginema Aukoodeksile. Käsud, mis rikkuvad seadust, ei tohi täita. Aukoodeksi rikkumine peab olema ainus põhjus sundusliku vallandamiseks.
6. Kõik riigi poolt osutatavad teenused peavad olema tasuta. Avalduste esitamise eest ei tohi riigilõivu võtta.
Lisaks ütlen, et olen tegelikult palju aega sellest mõelnud, need pole mingi poole tunniga kogutud mõtted.