Maksusüsteem peaks põhinema ühiskondlikul kokkuleppel

Selle asemel, et hakata välisfirmadel Eestist kasumi laenude näol väljavõtmist seadusega piirama, tuleks taaskehtestada ettevõtte tulumaks, ütles Sankt-Peterburgi panga järelevalvenõukogu esimees Indrek Neivelt. “Palju mõistlikum on panna tagasi ettevõtte tulumaks,” ütles Neivelt veendunult. Ta lisas, et on seda nii palju põhjendanud, et ei taha hakata üle kordama.
http://www.ap3.ee/article/2012/1/30/indrek-neivelt-tuleb-kehtestada-ettevotte-tulumaks


Indrek Neivelt ei väsi soleerimast. Olen temast teistsugusel arvamusel. Maksusüsteem peaks alluma ühiskondlikule kokkuleppele, kellegi tahe ei tohiks peale jääda. Kahju, et Eestis on teisiti.

Ettevõtete tulumaksuga maksustamisega võiks nõustuda vaid siis, kui maksustamine toimuks kassa (praktiliselt võimatu), mitte tekkepõhiselt. Tekkepõhise maksustamise korral tasutakse maksu arvestuslikult tulult, seda ka siis, kui rahavood on negatiivsed. Sellistes tingimustes sagenevad juhtumid, kus arvestuslikult kasumlikud ettevõtted osutuvad maksejõuetuks.

Ettevõtlus Eestis kiratseb – pankrotistumiste arv on kõrge, käibevara pole piisavalt. Tegutsemiskeskkonda naudivad vaid monopoolsed ja välisosalusega ettevõtted. Ettevõtlus toimib toetustel ja riigihangetel.

Uute maksude (ettevõtte tulumaks seda ju on) kehtestamisest olulisem on maksukoormuse langetamine.

Statistilise indikaatori järgi kuulub Eesti keskmise maksukoormusega riikide hulka, tegelikkuses see aga nii ei ole. Maksuahel on Eestis teistest riikidest jõulisem. Algab see 70- protsendise kontributsiooniga väljamakstavatelt töötasudelt, järgnevad tarbimismaksud (sealhulgas vältimatud, näiteks elektriaktsiis, käibemaks eluasemekuludelt), maamaks, varjatud maksustamine (riigilõivud, trahvid, riigi ja omavalitsuste dividenditulu, omaosalus tervishoius jmt).

Eesti haldusstruktuur on kopsakas ja nõuab ohtralt maksuraha. Maksumaksjaid loetakse meil vaid sadades tuhandetes, riigi läbimiseks piirist piirini kulub paar tundi, seejuures matkime aga suurriiklikke struktuure. Isegi president on olemas. 12 ministeeriumi, 24 ametit, loendamatu arv ametkondi, allasutusi, sihtasutusi, mittetulundusühinguid, riigikogu koos kohalike omavalitsuste võrgustikuga jne on raske kandam õblukesele erasektorile.

Soovid ja võimalused pole tasakaalus, see aga halvendab ettevõtluskeskkonda, kahandades omakorda riigi haldusvõimekust. Tagajärjeks on elanike kesised sissetulekud ja kõrge maksukoormus.

Tunnen siirast rõõmu, et Indrek Neivelt peaminister pole, vastasel korral läheks Eestil veelgi täbaramini. Vähem oluline sellest, mida teha, pole see, kuidas teha. Pisiriigis (piiratud ressursiga) tuleks otsuseid ühiselt langetada. See liidab, innustab (ühiselt) pingutama. Riigikassa kasvatamisele pühendumine pole õige.

Väikemehe põhjustatud valehäire

Kohkumus oli suur kui 25. jaanuaril kella nelja paiku kaks politseiautot maja ette kihutasid, peale mõningast maja ümber ja hoovis hiilimist politseinikud uksele koputasid. Isegi naabrid olid mainitud tegevust uudistama tulnud.

Häirevalmiduse põhjustaja - 1 aasta ja 10 kuu vanune kangelane - oli samal ajal hõivatud igapäevaste tegemistega, kuniks selle katkestas hoovipoolsest klaasuksest vaatav politseiniku pilk.

Peagi selgus ka kummaliste külaliste saabumise põhjus: päevakangelane oli mänguhoos valinud telefoninuppudelt üheksa, seejärel ridamisi ühtesid toksinud (palju enam kui häire andmiseks vaja olnuks).

Ookeanitaguses väikelinnas politsei tiimide välja saatmiseks sellest piisas. Enne välja sõitu üritati muidugi häire andnud telefoninumbrile helistada, kuid kuna see suunas automaatvastuvõtjale, siis tuli ohukoldesse kihutada ja kõige hullemaks valmis olla.

Politseinike rõõm oli suur, kui selgus, et tegemist oli valehäirega. Sooviti edu ja lahkuti.

Loo moraal - hoidke telefonid lastele kättesaamatutes kohtades:-)

Eesti võiks ebaõigluse poolest Guinnessi rekorditeraamatusse kanda

Eesti ja Läti presidendi abikaasade hüvede võrdlusest selgub, et Evelin Ilves ei jää Läti riigipea abikaasa Dace Seisuma ees häbisse. Erinevalt Eesti presidendiprouast ei ole proua Seisuma käsutuses ametiautot, ihukaitsjaid ega isiklikku sekretäri.
Samuti ei või ta erinevalt Evelin Ilvesest kiidelda kopsaka, igakuise esindustasuga, mis on Eestis vabariigi presidendi ametihüve seaduse järgi 30% riigipea ametipalgast.
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/evelin-ilves-seljatab-huvede-rohkusega-lati-esiproua.d?id=63840942

Eesti võiks ebaõigluse poolest Guinnessi rekorditeraamatusse kanda.

Vaata ükskõik kust otsast tahes, vastu vaatab ebaõiglus. President lüpsab ühiskassat nii kuis jaksab, riigikogulased pole teistsugused – hoiavad palkasid (tavainimestega võrreldes) maailma kõrgeimana, valitute eripensionid on laes.

Loetelu võiks ju jätkata, kuid see läheks pikaks. Mis neist DASAdest, erakondade rahastamistest ja muudest mõttetutest riigikulutustest kodanike vaesuse juures ikka rääkida. Tekitab vaid uusi solvumishaavu, süda hakkab veelgi enam puperdama.

Riigikogu on viiendaks rattaks vankri all

Riigikoguliikmetega diskuteerimine on aja raiskamine ja mõttetu tegevus. Nad pole nii rumalad, et mitte teada, kelle käes on otsustusvõim (täitevvõimu käes).

Unustada ei tasuks ka nende hõivatust: ilma mööda reisimine, ettevõtetelt osaluse nurumine, tutvusringkonna laiendamine, on aeganõudvad ponnistused.

Imetlen Saksamaa seadusandlikku võimu, kelle korraldusi ja juhiseid sealne täitevvõim pedantse täpsusega täidab.

Eestis toimivad asjad totaalselt teisiti – Ansip ja veel mõni on A ja O, keda riigikoguliikmed sooja koha eest kummardavad. Seda tuleb teha, vastasel korral pole lootustki järgmises koosseisus kohale lossis.

Kummaline vastuolu (ebademokraatlik seadusandliku võimu allumine täitevvõimule) ei tulene üldsegi inimestest nagu esmapilgul võiks arvata, vaid seaduskeskkonnast (valimisseadus, erakonnaseadus), mis soosib diktaati ühiskonnakorralduses.

Eksivad need, kes arvavad, et sarnane korralagedus valitseb ka demokraatlikes riikides. Nii see pole.

Võrdleksin Eest vabariigi Riigikogu koosseise viienda rattaga vankri all, mis jookseb küll kaasa, kuid millest on pigem kahju (kaasnevad kulutused, tekitab liigset müra), kui kasu.

Eesti kõrge koht ajakirjanduse vabaduses on üllatav

Eesti on kerkinud maailma pressivabaduse indeksis kolmandale kohale, jäädes maha vaid seda edetabelit juba teist aastat juhtinud Soomest ning Norrast.
Vaba ajakirjandus on demokraatliku ühiskonna tunnus ning seda ei vaidlusta keegi. Siiski võib polemiseerida, et ega vaba ajakirjandus ei tähenda ka vabanemist kvaliteedist ning hambutumaks muutumist?
http://www.epl.ee/news/online/mida-vaba-ajakirjandusega-peale-hakata.d?id=63830360

Meedia on võimas jõud. Minu jaoks ei seostu ajakirjandusvabadus vaid sellega, kui ajakirjanik võib kirjutada kõike, mida sülg suhu toob. Kui üldsuse seisukohtadel puudub meediavõimendus, siis pole tegemist vabadusega, vaid kammitsaga.

Eestis on ajakirjandus ruuporina kasutatav vaid valitutele. Isegi arvamusrubriigid on nende päralt. Ajakirjandus avaldab ühtede ja samade seisukohti.

Põhjus ei peitu seisukohtade nappuses, vaid ajakirjanduslikus selektsioonis.

Aastate taguse informatsiooni järgi saadeti üksnes Postimehele mõnikümmend arvamuslugu päevas, millest enamusega isegi ei tutvutud. Tsenseerimine (a la teema või isik ei huvita lugejaid) on Eesti meedias tava.

Minu jaoks on Eesti kõrge koht ajakirjanduse vabaduses üllatav. Tegemist peab olema metoodilise veaga või tähtsusetu pisiriigi tegemistesse süüvimatuse tulemiga.

Lastetoetuste ebaolulisusest rääkimine on eestluse üle irvitamine

Peaminister Andrus Ansip leiab, et kui peretoetusi üleüldiselt suurendada, pole see efektiivne, see olla koguni maksumaksja raha raiskamine. Laste vaesuse vastu aitab Ansipi meelest tööpuudusega võitlemine.
http://ohtuleht.ee/461699

Ookeani taga ei usuta, kui räägin, et Eesti võimuladvik nõuab laste piimalt ja mähkmetelt 20 protsendist käibemaksu. Sama suurt maksu kogutakse ka riietelt ja teistelt esmatarbekaupadelt.

70 protsendine kontributsioon (palgamaksja + palga saaja) töötasudelt on samuti võigas.

Sotsiaalsed tagatised on olematud.

Need on ka peamised põhjused, miks kodumaal olemine sarnaneb paljudele põrguga, millest põgenetakse.

Emapalgaga pole põhjust küll uhkustada, tegemist on sulaselge laristamisega.

Mainitud suhtumine on omane üksnes Maarjamaa võimuladvikule, kes eristub ebademokraatliku ja egoistliku lähenemise poolest.

Lastetoetuste ebaolulisusest rääkimine sellistes tingimustes on eestluse üle irvitamine. Pudrumägedes elamine teeb külmaks, kalgiks, teeb ogaraks.

Riigikogu palgata jätmine on totrus

Delfi:
Arengufondi ekspert Heido Vitsur ütles Delfi Majandusele, et riigikogulaste tasud peavad olema vastavalt tehtud tööle, kui Riigikogu teeb head ja riiki edasiviivat tööd, siis väärib ta ka korralikku palka, kui aga on kummitempel, siis palka ka pole tarvis maksta.
http://majandus.delfi.ee/news/uudised/heido-vitsur-kui-riigikogu-on-kummitempel-siis-palka-pole-vaja-maksta.d?id=63820740

Riigikogu palgata jätmine on totrus.

Muuta tuleks valimissüsteemi ja erakonna rahastamist selliseks, et demokraatia võrsed pääseksid päikese kätte.

Kui seda aga ei õnnestu (ei soovita) kuidagi teha, siis oleks mõttekam riigikogu tegevus lõpetada. Demokraatia mängimisel pole mõtet. Kummitempel läheb ka ilma asjapulkadele palga maksmata ühiskonnaliikmetele kulukaks.

DASAd, erakondade rahastamised, nõukoguliikmetele tehtavad kulutused, kuluhüvitised, kulukad projektid ja muu taoline lämmatab kogukonda.

Langetagu otsuseid ühiskonnas vaid valitsusliikmed, nii nagu teevad seda praegu. 101 ülalpidamisel (korraldusel otsustusnuppudele vajutamisel) ja nende kapriisidega arvestamisel puudub aga igasugune mõte.

Probleemid ei tulene isikutest

PM kirjutab:
Nagu aasate eest, nii ei oska Savisaar nüüdki õigel ajal võimust lahti lasta ja jääb võimalusest ilma, mida loobumine pakub, kirjutab kolumnist Kalle Muuli.

Kuna tegemist on tasulise looga, siis edasi ma lugema ei hakanud. Esimene lause paneb paika ülejäänus öeldava. Mulle meeldiks, kui isikulise arutelu asemel toimuks arutelu põhimõtete üle. Oluline pole kui üldsegi see, miks Savisaar tagasi ei astu, vaid see, miks üldsus ei saa autokraate tagasi kutsuda.

Põhimõttelistele lähenemistele isikuomaduste lahkamise eelistamine paneb mind käsi laiutama. Probleemid ei tulene ju niivõrd isikutest, kuivõrd keskkonnast (antud kontekstis seaduskeskkond).

Kõigis meis peitub mõrtsuka, petise ja varga alge, mille ekstreemsed tingimused avaksid. Autokraatisuse avanemiseks pole isegi ekstreemset keskkonda vaja, piisab soosivast seaduskeskkonnast.

Meie ebaõnnestumistes pole süüdi Savisaar ega Ansip, vaid väärtushinnangud, mida poliitiline eliit on aastakümnete jooksul kultuurikeskkonda külvanud ja seaduskeskkonda vorpinud. Savisaar ja Ansip ihaldavad au, kuulsust, isiklikku materiaalset heaolu, kuid kes seda ei ihaldaks. Lähenemine pole põhjus, vaid tagajärg. Põhjus peitub valimisseaduses ja erakondade rahastamises, mida muutmata savisaartest ja ansipitest vabaneda pole võimalik. Ühtedest vabanemisel tekivad kohe uued, kes elu taas põrguks muudavad.

Isikuomaduste lahkamine pole konstruktiivne tegevus. See õhutab vaid viha ja vaenu, soosib vastanduvate grupeeringute teket, hajutab tähelepanu tegelikelt probleemidelt.

Demokraatlikud põhimõtted ühiskonnakorralduses vajaksid ausse tõstmist. Riigi tasandil tuleb esindada elanikkonda, mitte grupeeringuid (sh erakonda). Riigivõlast olulisemaks tuleb pidada koguvõlga (ühine võlakoormus). Valitsemine (sh riigieelarve) pole eesmärk, vaid vahend. Demokraatia alustalaks on võimude lahusus (ministrid alluvad riigikoguliikmetele, mitte vastupidi), valitsuse ülemvõim on omane diktatuurile.

Arutelud ühiskonnas võiksid konstruktiivsemaks muutuda, üksteise puudustele vihjamine negatiivseid tendentse ei murra.

Edu sellises kontekstis näha on kummaline

Urmas Paet:
On palju asju, mida me peame Eestis täiesti loomulikuks, kuid millest suur osa maailma elanikest saab vaid unistada. Neist olulisemateks pean ma kõikvõimalikke vabadusi: sõna- ja mõttevabadust ning sellest tulenevat hirmutundmise mittevajalikkust. Eesti liigitub maailmas vabade riikide hulka, kus on tagatud nii inimeste poliitilised õigused kui ka kodanikuvabadused, sealhulgas ajakirjandusvabadus.
http://www.epl.ee/news/arvamus/urmas-paet-eesti-headusest-arvude-keeles.d?id=63795588

Eesti on läbikukkuja. Seda teadvustamata pole lootustki, et asjad paremuse poole hakkavad liikuma.

Eesti edu rajaneb teisejärgulistel tegemistel. Põhimõttelistes asjades oleme läbikukkujad. Poliitiline kultuur ei erine palju Venemaa omast: valetamine ja varastamine võimukoridorides on pigem tava kui haruldus.

Jutu järgi elavad Eestis küll demokraadid, kuid ühiskonnakorralduses domineerib diktaat. Demokraatia toimib, kui kogukonnas langetatavad otsused vastavad enamuse tahtele. Kui need ei vasta, siis pole ka demokraatiat. Eestis puudub enamuse seisukohtadest ülevaade, rääkimata siis nende järgimisest. Otsuseid langetab tühine seltskond, kellele teiste seisukohad ei lähe korda.

Demokraatia tunnuseks on ka võimude lahusus. Eestis see ei toimi. Isegi rahvaesindajad paneb paika täitevvõim.

Demokraatia ei võrdsustu üksnes sõnavabadusega. Pealegi pole see väärtust, kui meedia võimendab vaid kitsa ringi seisukohti.

Aastakümneid tagasi olime valmis kartulikoori sööma, nüüd ei lähe need kellelegi alla. Ajame taga isiklikke huvisid. Edu tagatakse ühistegemisega, ühise otsustamisega. Paljud tunnevad ennast aga tõrjutuna. Diktaat ja ebaõiglus tekitab käegaloomist, teeb kurjaks ja soosib ühisvahendite laristamist.

Riik pole õhukene, võimuladvik serveerib seda sellisena. Teeme mõttetuid kulutusi. DASA on jaburus. Analoogseid kulutusi tehakse eripensionitele, esindustele (esindatakse iseennast, mängitakse demokraatiat), erakondadele, nõukoguliikmetele. Loetelu võiks jätkata, kuid see läheks pikaks.

Uuringute andmetel heidavad paljud Eestimaa lapsed tühja kõhuga magama. Pole ju ka ime, kuna paljude vanemad on töötud või omavad kesist sissetulekut, mis ei võimalda tagada inimlikku elukeskkonda. Eestimaa on rahvast tühjaks jooksmas, meelemürkidest ogaraks minemas, otsustajad uhkustavad statistilise võltsusega. Edu sellises kontekstis näha on kummaline.

Õpetajate palganõudmine ei soosi muudatusi

Ühiskond vajab hädasti muudatusi. Neid pole oodata, kui intellektuaalne eliit ei orienteeru toimuvas. Huvigruppidele pühendumise asemel tuleks põhimõttelistele muudatustele pühenduda.

Mulle on mõistetamatud õpetajate palganõudmised. Vanadel aegadel peeti Õpetajat maasoolaks, kellele läks korda teiste kogukonnaliikmete käekäik. Praegused õpetajad (nii nagu arstidki) seisvad vaid enda heaolu eest, teiste mured ei lähe neile korda.

Eesti probleem ei seisne õpetajate ega üksikute valdkondade palgatasemetes, vaid üldistes madalates sissetulekutes (sh sotsiaalsed tagatised). Teiste arvel heaolu parandamine pole eetiline, see viib ühiskonnakorralduse veelgi suuremasse kaosesse.

Uuringute andmetel heidavad paljud Eestimaa lapsed tühja kõhuga magama. Pole ju ka ime, kuna paljude vanemad on töötud või omavad kesist sissetulekut, mis ei võimalda tagada inimlikku elukeskkonda. Eestimaa on rahvast tühjaks jooksmas, meelemürkidest ogaraks minemas, otsustajad uhkustavad statistilise võltskusega.

Kaost parandaks üksnes põhjuste kallale asumine, õpetajad pühenduvad aga tagajärgedele. Eesti ühiskonnakorralduses domineerib diktaat. Kildkonna võim soosib ühisvahendite laristamist. Riik pole õhukene, võimuladvik üritab seda sellisena üldsusele serveerida. Mõttetute kulutuste tegemine tuleks lõpetada. DASA on jaburus. Analoogseid kulutusi tehakse eripensionitele, esindustele (esindatakse iseennast, mängitakse demokraatiat), erakondadele, nõukoguliikmetele. Loetelu võiks jätkata, kuid see läheks pikaks.

Kodanikuühiskonna eelduseks on inimeste vabadus (sõltumatus), Eestimaalaste (sh pereliikmete, lähedaste) eksistentsiaalsed sissetulekud seda aga ei võimalda – sõltutakse võimuladviku (riikliku või omavalitsuse) tujudest, olenemata siis sellest, kas peetakse õpetaja, arsti või ametniku ametit, ollakse kodanikuühenduse esindaja või ettevõtjast töövõtja. Leppimatust diktaadile ei juleta näidata. Halva mängu juures tehakse hea nägu. Vastasel juhul kaotatakse seegi pisku.

Muudatusi tuleks teha põhimõttelistes lähenemistes. Olulisem sellest, mida otsustada, on see, kuidas seda teha. Ühisotsustamine liidab, paneb pingutama. Kildkonna diktaat ja ebaõiglus tekitab käegaloomist, teeb kurjaks.

Probleemid algavad väärtushinnangutest

Eestis võib üldsus arvata mida tahes, kuid kohtuotsuseta (JOKK) ei juhtu midagi. Kohtukulud ja aeg, mis selleni jõudmiseks kulub, sobivad Guinnessi rekorditeraamatusse.

Arusaamatu, miks nimetatakse riigikogu ja omavalitsusi esindusteks, kui valimisseadus ja erakondade rahastamine annab arvamustega manipuleerimisohjad väikesele seltskonnale, kellest tehakse staarid (meedia tõstab esile, seisukohad domineerivad), suurte rahade (ühiskassaks nimetatavad summad) liigutajad, üldsuse arvamusega manipuleerijad.

Probleemid algavad väärtushinnangutest. Kui need pole paigas, siis pole ka probleeme. Eestil lähebki seetõttu (võimuladviku arvates) hästi.

Kui midagi pidevalt korrutada, siis muutub see ka tõeks. Eestist on saanud demokraatlik riik.

Jutu järgi elavad Eestis demokraadid. Ühiskonnakorralduses domineerib aga diktaat.
Demokraatiast on saanud sõnakõlks, mida annab igasse konteksti sobitada.

Demokraatia toimib, kui kogukonnas langetatavad otsused vastavad enamuse tahtele. Kui need ei vasta, siis pole ka demokraatiat.

Eestis puudub enamuse seisukohtadest ülevaade, rääkimata siis järgimisest. Ühiskonnas langetab otsuseid tühine seltskond, kellele teiste seisukohad ei lähe korda.

Demokraatia tunnuseks on võimude lahusus, mis Eestis ei toimi. Isegi rahvaesindajad paneb paika täitevvõim.

Propagandamasin on meie „demokraatia“ võimuladviku vormi valanud, mistõttu poliitiline kultuur Eestis ei erinegi enam Venemaa omast: valetamine ja varastamine võimukoridorides on pigem tava kui haruldus. Valimissüsteem ja erakondade rahastamine (sh DASA) soosib seda.

Laenamine pole lahendus

Eesti Päevalehe tänane juhtkiri soovitab riigil laenu võtta, läheneb probleemidele lühiajalisest, mitte pikaajalisest perspektiivist.

Elu eesmärk avaldub õnnelikus järeltulevas põlves, mitte hetkelises rahulolus.

Niipalju kui on inimesi on ka arvamusi. Seetõttu tuleks riigile olulisi tegemisi tuleks üheskoos kavandada.

Kodanike maksustamine ja riigi laenukoormuse kasvatamine (kaasnevad finantskulutused) võiksid ühiskondliku kokkuleppe kompetentsi kuuluda.

Mina arvan, et laenu võtmise asemel tuleks lõpetada suurriikide matkimine, soovid ja võimalused ühiskonnas tasakaalu viia.

Seekordne rahanduskriis ei seostu niivõrd pankade, kuivõrd fiskaalpoliitika viljadega.

Valitsemisest on tehtud eesmärk. Ressursse laristatakse kergekäeliselt, palju kulutatakse bürokraatiale. Kogukond ei jõua kogu parasiitide armeed toita. Vabaturumajandust ei eksisteeri. Üksikutele makstavad toetused ja riigihangetega ning altkäemaksudega sahkerdamised on turu solkinud.

Suurimat rahalist ressurssi liigutavad valitsused. Ligi poole ametliku kogutoodangu kulutamise üle otsustab võimuladvik. Tegelik osa (nende endiga seotud ettevõtlus, pistised, parteide rahastamised jmt) võib isegi suurem olla. Sellest hädad algavadki.

Maksuraha kogumine ja laenuraha kaasamine (keskvalitsuse laenude kõrval tuleb arvestada ka omavalitsuste, elanike ja erasektori laenudega) ületab mõõdukuse piire. Mida innukamalt seda teha, seda kehvemini pikemas perspektiivis läheb (üksikutel läheb teiste arvel muidugi hästi). Laenuraha on mõttekas kaasata vaid siis kui see investeerida tulevasi kulutusi vähendavatesse ja tulusid kasvatavatesse aktivatesse. Laenud (mida võtavad riigid) kasvatavad vaid kulutusi.

Valitsuse käsutuses olevaid ressursse pole mõttekas laenurahaga kasvatada. Võõrast raha (maksuraha ja riigile võetud laenud valitsejatele seda on) kulutatakse kergekäeliselt. Sellest jääb väheks.

12 ministeeriumit, 24 ametit, loendamatu arv ametkondi, erinevaid esindusi, omavalitsusi, sihtasutusi, MTÜsid ja muid institutsioone on pisiriigile liig, mis liig. Riik pole üldsegi õhukene. Teeme vaid mõttetuid kulutusi, mille tulem avaldub kesistes sissetulekutes (sh sotsiaalsed tagatised) ja kõrges (reaalses) maksukoormuses. Ebaõnnestumiste kurjajuur peitub fiskaalpoliitikas, mitte maailmamajanduses ega panganduses.

Tervishoius teenitav tuleb kergelt kätte

Sotsiaalministeeriumi ja Haigekassa tellitud uuring „Elanike hinnangud tervisele ja arstiabile 2011“ näitab, et 72% küsitletutest peab arstiabi heaks.
Lisaks valimi subjektiivsusele sõltuvad sellised hinnangud võrdlusbaasist, mis eestlastel on tagasihoidlik. Paremat ei osata tahta, seetõttu lepitaksegi piskuga.

USAs elamiskogemustele tuginedes väidan, et suurriigi arstid ei tegele „jamaga“, millega meie meedikud, ei aja isiklikku rahakotti ühisomandiga segi.

Õde vestleb patsiendiga, fikseerib info (paneb arvutisse), alles seejärel asub arst probleeme lahendama. Lähtutakse seisukohast, et anamnees on pool diagnoosist. Tegevused on kulutuste ja efektiivsuse järgi paika pandud. Raviarst on alati kõne ulatuses - isegi siis, kui istub vetsus või on lastega väljas söömas. Meil lülitavad valgekitlid mõne tunnise tööpäeva järel moblad välja, sõnumitele ja kirjadele ei vasta.

Viiendik Eesti arstidest grupeerub perearstide alla, kellel puuduvad erialalised teadmised. Ülikooli lõpetamine matsi ei riku. Ülikool ei tee kellestki ka spetsialisti. Spetsialistiks kujunetakse töö käigus. Eesti perearsti tegelevad köhaga, kurgupõletikuga, kordussretseptide väljastamisega, saatelehtede ja haiguslehtede kirjutamisega ning muu tühja tähtjaga. Haiglates ei praktiseerita. Ma ei usu neid, kes väidavad, et perearstina tegutsemine annab diagnoosi panekuks vajalikke kogemusi. Valeravimised, süvenevad haigused ja muud probleemid tervishoius tulenevad perearstindusest, mitte inimeste teadmusest või laiskusest.

USAs kogetu annab võrdlusbaasi, mis võimaldab Eesti tervishoiusüsteemile hävitava hinnangu anda. Hinnang ei tulene pisipuudustest, vaid põhimõttelistest lähenemistest.

Eesti tervishoiu finantseerimine vajaks muutmist selliseks, mis paneks valdkonna efektiivsemalt tegutsema. Laristamist tuleks piirata. Vahendeid saab ka tarmukamalt kasutada.

13,4% riigieelarvest (üle 5% SKTst) kulub tervishoiule. Hariduskulud moodustavad 11,6%. Ravikindlustusele suunatavad summad kasvavad. Haigekassa kulutab 18% riigi maksutulust. Kulutuste kasvule vaatamata positiivseid tendentse pole märgata. Asi läheb hullemaks (ravijärjekorrad pikenevad jne).

Haigestumisi tuleks hakata ennetama, krooniliste vormide juurde tekitamine ei näita efektiivsust, vaid saamatust. Medikamentoosne ravi pole piisav (erinevatel hinnangutel efektiivsus 10-20%), pühenduda tuleks profülaktikale (sh teadlikkuse kasvatamine).
13% maksu vähendamine (nt 10%le) koos omavastutuse tõstmisega (nt 3%) tooks selgust ravikulutuste vajadusse, piiraks praegust (valdkonnas toimuvat) laristamist. Tervishoius teenitav tuleb asjaosalistele kergelt kätte. Sellest ka ebaefektiivsus ja asjaosaliste vähene motiveeritus.

On olemas vale, häbematu vale ja statistika

Detsembris jätkus registreeritud töötute arvu kasv, kuid võrreldes novembriga oli kasv väiksem. Aasta lõpus oli töötuna arvel 47 405 inimest ehk 7,3 protsenti 16-aastasest kuni pensioniealisest tööjõust.
Võrreldes 2010. aasta lõpuga on registreeritud töötute arv vähenenud 27 protsendi võrra ja registreeritud töötuse määr on langenud 10,1 protsendilt 7,3 protsendile. http://www.epl.ee/news/online/2011-aasta-lopus-oli-eestis-registreeritud-tootus-73.d?id=63756174

Statistilistel andmetel ei tasu lasta eksitada. Metoodilised võtted või võrreldamatu võrdlusbaasi kasutamine viivad valedele järeldustele. Oluline on eristada tegelikkust valest.

Tendentsid ühiskonnas ei kajastu statistilistes näitajates, vaid tegelikkuses.
Olukord riigis on ikka päris hull, kui kasvab nõudlus abipakikeste järel, kui paljud hülgavad kodumaa.

Kujutan juba ette, kuidas väitele reageerivad heal järjel olevad rahvasaadikud, kelle töötasu kasvas üksnes sellele aastal 246 euro võrra, kasvasid ka kuluhüvitised. Sissetulek ei sõltu ju tegelikkusest, vaid statistilisest näitajast.

On olemas ütlemine, et on olemas vale, häbematu vale ja statistika.

Statistiline töötus võetakse töötukassa registrist. Registreeritud töötus langeb ka siis, kui töötud muutuvad passiivsemaks või kui registreeritud lõpetavad ametiasutuse külastamise.

Isegi statistiline (keskmine) töötasu ei vasta tegelikkusele – viimane on madalam. Statistilise näitaja tuletamisel teisaldatakse osaline tööaeg täisajaks. Osalise tööajaga (see võidakse näidata ka miinimumtöötasu nõuda eiramise soovist) töötajate arv on aga üle 10%. Seadusest tulenevalt ei arvestata ka ületunde tegelikus mahus.

Muudatuste eelduseks on probleemide teadvustamine. Võimuladvik näeb aga vaid „edusamme“. Lähenemist soosib meie valimisseadus (tagab esindatuse) ja erakondade rahastamine (liikmeskonna arvamus pole oluline).

Rahvaloenduse läbiviimiseks kulutame 17-18 mln eurot, kuid tulemusega pole midagi peale hakata, kuna me ei saa teada, palju eestlasi elab kodumaal, palju mujal. Selline juba on meie statistika, mille eesmärgiks on tegelikkuse moonutamine, valitutele hea elujärje kindlustamine.

Poliitilise kultuurituse juured

PM:
Kommenteerides muutusi erakondade liikmeskonnas, märkis politoloog Martin Mölder, et inimeste erakondadega liitumise põhjuseid pole tegelikult eriti uuritud.
«Võib ainult spekuleerida, et väga suurt rolli mängivad erakondade endi liikmevärbamise kampaaniad ning liikmete arvu üritatakse tõsta muuhulgas seetõttu, et esitada seda kui märki oma tugevusest ja populaarsusest,» rääkis Mölder.
«Selles mõttes on niivõrd suurtel liikmeskondadel ennekõike sümboolne väärtus ning erakonnad saaksid samamoodi ilma nendeta hakkama, kuna liikmemakse sealt ei tule ja valdav enamik sellest liikmete hulgast on mitteaktiivne.»
Tema sõnul on poliitiliselt aktiivne alla viiendiku parteilastest, mida tõendab kas või see, et kohalikel valimistel kandideeris erakondade nimekirjades ligi 9000 kandidaati, kui parteidel oli samal ajal 54 000 liiget.
http://www.postimees.ee/695414/politoloog-palju-liikmeid-naitab-partei-tugevust/

Poliitiline kultuur Eestis ei erine palju Venemaa omast: valetamine ja varastamine võimukoridorides on pigem tava kui haruldus.

Miks tuleb üldse eelistada otsustusprotsessides erakondi teistele kodanikualgatuslikele ühendustele? Usaldamatus parteide vastu (usaldus alla 20%) seab kahtluse alla isegi nende otstarbekuse.

Erakondade asjaajamine ei põhine ideoloogial, vaid isiklikel ambitsioonidel ja teistele ära tegemisel. Programmid võimaldavad hämada - eelistused pole neis paigas, puuduvad tegevuskavad ja tulemuslikkuse mõõdikud.

Erakondade nimekirjad koosnevad küll kümnetest tuhandetest, kuid kaasarääkijate osa on suhteliselt madal. Küsitlused kinnitavad, et erakonnas toimuvaga on kursis alla 10% parteilastest, kaasarääkijaid kordades vähem.

Parteilastest lihtliikmete passiivsus on taotluslik - otsustajad ei pea pingutama, samas on nende käsutuses piisavalt ressursse, et ennast võimule sokutada.

Valimisseadus ja erakondade rahastamine soosib poliitilist kultuuritust.

Viiendikuga toiduainete maksustamine on häbiväärne

Toiduainete hinnad Eestis peavad teistest kõrgemad olema, kuna neile kohaldatakse teistest turgudest kõrgemat maksustamist. Tööjõukulu on meil küll odavam, kuid selle osa omahinnas pole kõrge.

Üldine käibemaksumäär Eestis on 20 protsenti. Euroopa Liidu kontekstis mahub see küll keskmiste hulka (12 riigil on see kõrgem), kuid liikmesriikides rakendatakse toiduainetele erandeid. Keskmine käibemaks ELs ei ületa toiduainetele 10 protsenti. Soomes on see küll 13, kuid Saksamaal vaid 7.

Teistest kõrgem käibemaks on ka põhjuseks, miks toorme kallinemisel hinnad Eestis kiiremini tõusevad.

Uuringutulemuste järgi läheb toiduainete ostmiseks 26 protsenti Eesti elanike kuludest. Üksnes sellele tuginemine tõstab keskmist maksumäära kolm protsendipunkti, mis teeb Eesti kõrgeima käibemaksuga riigiks.

1/5 osaga toiduainete (ka hügieenivahendite) maksustamine on häbiväärne. Valitsejad, kes maksustavad piima, leiva, hügieenivahendite ja muude esmatarbevahendite tarbimist 20 protsendiga, ei hooli kodanikest. Neil pole sooja ega külma eetilistest ega rahvuslikest väärtustest.

Lastelt (sh imikud), vanuritelt, puuetega inimestelt, töötutelelt elu eksistentsiks vajalikelt vahenditelt teistest kordades kõrgema obroki kasseerimine on võigas. Eriti võigas on see kesise sotsiaalkindlustuse ja poliitilise eliidi sissetulekute tõusu taustal. Riigikogulase palk tõusis selle aasta 246 euro võrra. Tõusid kuluhüvitised (moodustavad 30% töötasust).

Maksumäärade langetamisel riigi maksutulu mitte ei lange, vaid kasvab. Piiratud ressurssidega tingimuses ühe maksumäära tõstmisel üksiku maksu laekumine võib küll (mitte samas järgus, kuna tarbimine väheneb) kasvada, kuid selle tulemusel väheneb teiste maksulaekumiste kasvupotentsiaal. Maksumäärade muutmist ja laekumist ei saa paigutada aritmeetilisesse tehtesse.

Inflatsioonilises keskkonnas maksulaekumine kasvab nii või naa. Me ei saagi teada, milline oleks tulem, kui makse poleks kergitatud. Hinnatõusuga kaasneb tarbimise vähenemine. Selles pole kahtlust. Eestlase pidavat uuringute andmetel eriti hinnatundlikud olema. See on ka mõistetav, kuna sissetulekud (sh sotsiaalsed tagatised) on teistest kordades kasinamad.

Eesti suurimaks probleemiks on ebastabiilne ja nõrk sisetarbimine, mis ei soosi klassikalist ettevõtlust (põhineb põhivaral ja töökohtadel). Kasumlikud on meil monopolistid, toetustest ja riigihangetest elatuvad ettevõtted.

Ekspordi kasvust pole põhjust rõõmu tunda, kuna see ei soosi maksutulu laekumise kasvu – 47% maksutulust tuleb ju sisetarbimisest (käibemaks 31%, aktsiisid 16%), mis ekspordilt jäävad need laekumata.

Maksukoormus Eestis vajaks vähendamist, maksudest elatuv riigiaparaat ja haldusstruktuur koomale tõmbamist. Kohalikule turule orienteeritud keskmise ja väikse suurusega
ettevõtlus vajab kobedamat pinnast. Eesti fiskaalpoliitika ei soosi eestlaste elujärje paranemist. Maksukoormus on meil kaugel optimumist, elukeskkond allapoole igasugust arvestust. Viimast kinnitab kasvõi meelemürkide (narkootilised ained, ravimid, alkohol jmt) sõltuvuses olijate arvu ja kodumaalt lahkujate kasv.
Maksukoormusest krjutan siin: www.eveges.blogspot.com/2011/09/nailiselt-madalate-maksudega-eesti.html

Astmelises tulumaksus tonti otsida pole põhjust

Astmelise tulumaksu üle pole ühiskonnas laiapõhjalisi arutelusid toimunud. Aeg-ajalt kostab üksikuid emotsionaalseid repliike, kuid tõsist debatti pole märgata.

Vaesema elanikkonna maksukoormuse vähendamiseks praktiseeritakse astmelist maksustamist. Eestis soovivad astmelist (progresseeruvat) tulumaksu Keskerakond ja Sotsiaaldemokraadid. Reformierakond on kategooriliselt vastu. Nime poolest reformarid (tegelikkuses stagnandid) näevad selles tonti.

Kui Eesti oleks demokraatlik riik (kus valitseb enamuse seisukohtade ülimuslikkus), siis asenduks praegune tulumaksu süsteem astmelisega, mis kergendaks toimetulekuraskustes olevate leibkondade olukorda.

Mina eelistaksin kolme-nelja astmega tulumaksu. Neli oleks parem, kuid siis muutub süsteem raskemini hoomatavaks, haldamine keerulisemaks. Eesti kesiste sotsiaalsete tagatiste tingimustes oleks astmeline tulumaks õiglane.

Astmeline tulumaks oleks mõeldav muidugi vaid siis, kui sellega ei kaasne üldist maksukoormuse kasvu.

Sissetulekud aga kasvavad. Progresseeruva süsteemi korral on maksukoormuse protsendiline kasv paratamatu. Seda aitaks vältida vaid määrade (maksuvaba miinimum, astmete määrad) perioodiline korrigeerimine. Viimane pole Eestis poliitilise kultuurituse tingimustes mõeldav, sest riiki valitsevad inimesed, kes toimivad oma reeglite järgi – teevad seda, mida süda ihaldab. Usaldus valitsejate vastu puudub.

Tulumaksu osa maksulaekumises on tühine. See moodustab seitse protsenti riigitulust, 10 protsenti maksutulust. Elanike ja ettevõtete panused jagunevad pooleks.
Tulumaksu määr on 21 protsenti, mis ei sisalda maksuvaba piiri, progressiooni ja erandite (maksuvabastused, tagastused) mõju. Euroopa Liidus domineerib progresseeruv tulumaks. Soomes jääb maksustamine 10,5–33,5 protsendi vahemikku. 1700-euroselt kuupalgalt tasutakse 18,5 protsenti. Saksamaal kõigub tulumaks 14 ja 45 protsendi vahel. 8004 eurot aastas on maksuvaba. Eesti mediaanpalgalt ei tuleks Saksamaal üldse tulumaksu tasuda.

Progresseeruva tulumaksu kogumine ja haldamine on praegusest keerukam ja kulukam, kuid õiglasem. Selle rakendamine oleks põhjendatud vaid siis, kui see ei too kaasa (ka pikemas perspektiivis) üldist maksukoormuse kasvu, mille mõju sisetarbimisele ja ettevõtluskeskkonnale on pärssiv.

Tonti pole astmelises tulumaksus põhjust otsida. Kui see kusagil peitub, siis toimetulekuraskustes leibkondade arvus.

Valitsemisest on tehtud eesmärk

Fiskaalpoliitika mängib olulist rolli majanduse stabiilsuse tagamisel. Ja seda mitte üksnes Eestis, vaid kõikjal. Praegune rahanduskriis pole pankade ega ettevõtete, vaid valitsuste ponnistuste viljad.

Valitsemisest on tehtud eesmärk. Ressursse laristatakse kergekäeliselt, kulutatakse bürokraatia ülalpidamiseks.

Ühiskonnad ei jõua ülal pidada parasiite, kellest pole ressursside loomisel kasu. Palju on asjamehi, kes koguni takistavad nende loomist. Vabaturumajandust ei eksisteeri. Selle hävitasid üksikutele makstavad toetused, riigihangetega ja altkäemaksudega sahkerdamised.
Toetustest: http://www.eveges.blogspot.com/2010/08/riik-loob-toetustega-raha-laiaks.html

Suurimat rahalist ressurssi liigutavad valitsused. Pool ametlikust kogutoodangus liigutavad nemad. Tegelik osa (nende endiga seotud ettevõtlus, pistised, parteide rahastamised jmt) võib isegi suurem olla. Sellest hädad algavadki.

Maksuraha kogumine ületab mõõdukuse piire. Mõned kümned aastad tagasi ei tuntudki maksuliike, mida inimestelt praegu kogutakse.

Mida enam maksuraha koguda, seda kehvemini inimkonnal tervikuna (mõnel läheb vaieldamatult hästi) läheb. Eesti kontekstis tähendab see rahvusriigi hävingut. Eestlaste reaalmaksukoormus on niigi maailma kõrgemaid.
Maksudest: http://www.linnaleht.ee/?page=99&id=2473

Raha peab tootma raha. Maksuraha seda ei tee. Isegi selle aktivatesse investeerimine on mittemaksulisest rahast vähem efektiivsem, kuna selle kogumine ja haldamine on kulukas ja võõrast raha (maksuraha seda ju on) kulutatakse kergekäeliselt.

Maksude kasvatamisega hävitame seemet, mida idanema panna. Eesti maksukeskkonda naudivad monopoolsed, välisosalusega ja ekspordile orienteeritud ettevõtted. Viimastelt jäävad riigile laekumata tarbimismaksud, mis moodustavad 47% maksutulust.

Klassikaline ettevõtlus, mis põhineb põhivaral ja töökohtadel, Eestis kiratseb. Inimesed lahkuvad kodumaalt.

Valitsussektori institutsioonide esindajate pinkide nühkimine toob teatud asjameestele toidu lauale, kuid see pole põhjendus nende vohamisele. Ühiskonnale oleks odavam inimesed koju lasta, tasu aga niisama maksta. 12 ministeeriumi, 24 ametit, loendamatu arv ametkondi, esindusi, omavalitsusi, sihtasutusi, MTÜsid ja muid institutsioone on ühele pisiriigile liig, mis liig. Sellise kaadervärgi ülalpidamine ei soosi toimivat majanduskeskkonda.

Eesti hiilgab elektrienergia maksustamisega

Euroopa riikides on elektrienergia maksustamine väga erinev. Mittetagastatavad maksud (siin ei ole arvestatud käibemaksu) äritarbijale kõiguvad riigiti suuresti. Kõige suurem oli 2010. aastal mittetagastatavate maksude osatähtsus äritarbija elektrienergia hinnas Saksamaal ja Itaalias (kummaski 23%), järgnesid Holland (18%) ja neljandana Eesti (17%). Enamikus Euroopa riikides on maksude osatähtsus äritarbija hinnas alla 5%.
Eesti kodutarbija hinnas on sarnaselt äritarbijale maksude osa võrdluses teiste Euroopa riikidega üks suuremaid.
http://www.ap3.ee/article/2012/1/3/eestis-elektri-hinna-kasv-eli-kiireim

Eesti hiilgab elektrienergia maksustamise poolest. Otsese maksustamisega oleme Euroopas esirinnas. Kaudsega (varjatud) teeme teistele pikalt silmad pähe.

Riigi ja omavalitsuste osalusega ettevõtted majandavad meil konkurentsivabas keskkonnas. Suurema dividenditulu saamiseks kergitatakse hindu. Eesti Energia maksis 2009. aastal riigile 1,36 miljardit krooni dividenditulu. Samas suurusjärgus dividendide maksmise kurssi on hoitud ka järgnevatel aastatel.

Mõistetamatu – kuidas saab ühe pisiriigi valitsus oma toitjale (rahvale) nii häbematult tünga teha.

Suurriikide matkimine pole põhjendatud

Delfi kirjutab, et riigilt palka saavad inimesed peavad palgatõusu saamiseks oma CVd puhtaks kloppima ja erasektorisse minema, sest palgafondi maht avalikus sektoris on kavas külmutada aasta 2016. lõpuni.

Tulekahi on mõttekas lõpuni kustutada, vastasel korral tekkivad sütest uued leegid. Aeg oleks pisiriigile taskukohasemale haldusstruktuuri loomisele mõelda.

Suurriikide struktuuride matkimine on viinud tavakodanikud täbarasse olukorda. Kesistest sissetulekutest (sh sotsiaalne turvalisus) ja kõrgest reaalsest maksukoormusest tulenevalt on paljud toimetulekuraskustes.

Pole siis imestada, et isegi koolijütsid unistavad kodumaa tolmu jalgadelt pühkimisest.

Valitsemissektori koomale tõmbamisel jääks rohkem seemet, mida (viljakamale pinnasele) külvata, kasvaks suurem saak, mida lõigata.

Oponendid võivad küsida, kui suur oleks kokkuhoid, kui haldusstruktuuri mainitud kujul koomale tõmmata. Selliselt ei saa aga küsimuse püstitusele läheneda. Tulem ei sõltu üksnes üksuste arvust vaid ka sisenditest.

Pealegi ei koosne kulud üksnes otsestest kulutustest, vaid ka kaudsetest. Palgakulu on osa kulutustest. Tegemist pole suurima kuluga.

Eesti riigi kulutuste kokkuviimine pole lihtne. Aruandlus on segane, palju on salastatust. DASA on üks näidetest, kuidas ministeeriumi arvelt rahad erakondadele võivad liikuda. Loendamatust arvust nõunikest (kes pole kursis isegi oma tööülesannetega) kuuleme iga päev. Tegemata kulu on tulu, saamata jäänud tulu on kulu.

Ühiskonnakorraldusele ei tuleks läheneda niivõrd rahalisest (sellega hämatakse), kuivõrd põhimõttelisest aspektist.

Kui millestki on puudu, siis tuleb millestki loobuda. Kui peame riigi olulisemaks ülesandeks kodanikele parema elukeskkonna loomise, siis pole (suhteliselt) võimast valitsussektorit vaja. Maalil või Juhanil pole vahet, kas Eestis on 12 ministeeriumi või 6, kas on 24 ametit või 12.

Ma teadvustan väga hästi, et paljudele toob valitsussektori institutsioonide pinkide nühkimine toidu lauale, kuid see pole põhjendus nende vohamisele. Ühiskonnale oleks odavam inimesed koju lasta ja tasu aga niisama maksta.

Ministeeriumides tehakse paljuski mõttetut tööd. Igasugused arengukavad, seadusemuudatused, aruandlused ei tee ühiskonnaliikmeid õnnelikumaks.

Selleks et müüa peab turul leiduma vaba raha

Tehnoloogiaettevõtja ja riskikapitalist Allan Martinson kirjutas Facebookis kõigile oma sõpradele uusaastasooviks, et nad looksid oma firma või osaleksid osanikuna mõnes ettevõtmises.
http://www.ohtuleht.ee/458401

Firmat on mõttekas luua vaid siis, kui toodangule või teenusele leidub piisavalt tarbijaid. Eesti turule orienteeritud ettevõtted (välja arvatud monopoolsed ettevõtted ja riigihangete „võitjad“) kiratsevad, kuna sisetarbimine on kasin. Eestlaste sissetulekud (sh sotsiaalsed tagatised) ei toeta kohaliku ettevõtluse teket. Ekspordile orienteerumine eeldab arengustaadiumis koduturul tegutsemist.

Selleks et midagi müüa peab turul leiduma vaba raha. Martinson arvab vist vastupidi – müümisega tekitatakse lisaraha. Mainitud lähenemine toimib üksiku firma tasandil, kuid mitte massilise firmade tekkimise tingimustes.

Suuremaid summasid liiguvad poliitikud. Igaühe ärieetika ei luba nendega saladiile sõlmida. Pealegi viiks see rahanduse veelgi suuremasse kaosesse. Niigi on kõik kõigile võlgu, katet aga pole.

Firmade loomise asemel tuleks olemasolevate ressursside (sh inimressurss) efektiivsemale kasutamisele pühenduda. Bürokraatiatõrjeta pole ettevõtete loomisest kasu – vähkkasvaja pistab ka kõige treenitumad lihased nahka.

Vabadus seostub valikuvõimalustega

Presidendi uusaastakõne:
Hea Eesti rahvas.
Täna õhtul ja praegusel tunnil – kui üks aasta murdub teiseks, kui miski kaob ja miski on tulemas – on vägagi paslik tõdeda: nüüd, oma uue vabaduse kahekümnendal aastal, oleme tõesti saanud täiskasvanuks. Eelkõige suhtes sellega, mis meid ümbritseb.
Saagem nüüd ka täiskasvanute maailma osaks. Tasakaalukalt ja arukalt. Enda väärtust ja saavutusi lugupidamisega hinnates. Mõistkem, et meie vabadus, see valgemast valge laev, mida ootasime noodsamad 700 ja pärast veel 50 aastat, on ka vabadus minna, vabalt minna, kuhu tahes.
http://arvamus.postimees.ee/687444/ilves-tuleb-hoida-kinni-sellest-mis-on-oige-ja-pusiv/

Vabadus seostub valikuvõimalustega.

Suuremal osal eestlastest puuduvad selleks vajalikud finantsvahendid. Isegi kodumaalt põgenemiseks tuleb krõbisevat omada.

Poliitiline eliit on eestlaste valikud ärastatud - diktaat (öeldakse, mida tuleb teha) on ahistav, kodanike vabadusi piirav.

Väikerahvana võiksime ühiselt otsuseid langetada, üksteise vastu enam lugupidamist näidata.

Käskude, keeldudega ja hinnangute pealesurumisega kaugele ei jõua.

Oluline pole niivõrd see, mida me otsustame, vaid see kuidas seda teeme. Võiksime koos otsustada, koos ka vastutada.

See kui väike seltskond otsustab ja keegi ei vastuta, süvendab segadust, triivib arenguid kaosesse. Usk, lootus ja armastus on jõud, mis murrab ebaõnnestumiste ka kõige jõulisema lüli. Poliitiline kultuuritus, mida Eestis praktiseeritakse, õhutab vastandumist ja vaenu.

Head Uut Aastat!