Sotsiaalministeeriumi ja Haigekassa tellitud uuring „Elanike hinnangud tervisele ja arstiabile 2011“ näitab, et 72% küsitletutest peab arstiabi heaks.
Lisaks valimi subjektiivsusele sõltuvad sellised hinnangud võrdlusbaasist, mis eestlastel on tagasihoidlik. Paremat ei osata tahta, seetõttu lepitaksegi piskuga.
USAs elamiskogemustele tuginedes väidan, et suurriigi arstid ei tegele „jamaga“, millega meie meedikud, ei aja isiklikku rahakotti ühisomandiga segi.
Õde vestleb patsiendiga, fikseerib info (paneb arvutisse), alles seejärel asub arst probleeme lahendama. Lähtutakse seisukohast, et anamnees on pool diagnoosist. Tegevused on kulutuste ja efektiivsuse järgi paika pandud. Raviarst on alati kõne ulatuses - isegi siis, kui istub vetsus või on lastega väljas söömas. Meil lülitavad valgekitlid mõne tunnise tööpäeva järel moblad välja, sõnumitele ja kirjadele ei vasta.
Viiendik Eesti arstidest grupeerub perearstide alla, kellel puuduvad erialalised teadmised. Ülikooli lõpetamine matsi ei riku. Ülikool ei tee kellestki ka spetsialisti. Spetsialistiks kujunetakse töö käigus. Eesti perearsti tegelevad köhaga, kurgupõletikuga, kordussretseptide väljastamisega, saatelehtede ja haiguslehtede kirjutamisega ning muu tühja tähtjaga. Haiglates ei praktiseerita. Ma ei usu neid, kes väidavad, et perearstina tegutsemine annab diagnoosi panekuks vajalikke kogemusi. Valeravimised, süvenevad haigused ja muud probleemid tervishoius tulenevad perearstindusest, mitte inimeste teadmusest või laiskusest.
USAs kogetu annab võrdlusbaasi, mis võimaldab Eesti tervishoiusüsteemile hävitava hinnangu anda. Hinnang ei tulene pisipuudustest, vaid põhimõttelistest lähenemistest.
Eesti tervishoiu finantseerimine vajaks muutmist selliseks, mis paneks valdkonna efektiivsemalt tegutsema. Laristamist tuleks piirata. Vahendeid saab ka tarmukamalt kasutada.
13,4% riigieelarvest (üle 5% SKTst) kulub tervishoiule. Hariduskulud moodustavad 11,6%. Ravikindlustusele suunatavad summad kasvavad. Haigekassa kulutab 18% riigi maksutulust. Kulutuste kasvule vaatamata positiivseid tendentse pole märgata. Asi läheb hullemaks (ravijärjekorrad pikenevad jne).
Haigestumisi tuleks hakata ennetama, krooniliste vormide juurde tekitamine ei näita efektiivsust, vaid saamatust. Medikamentoosne ravi pole piisav (erinevatel hinnangutel efektiivsus 10-20%), pühenduda tuleks profülaktikale (sh teadlikkuse kasvatamine).
13% maksu vähendamine (nt 10%le) koos omavastutuse tõstmisega (nt 3%) tooks selgust ravikulutuste vajadusse, piiraks praegust (valdkonnas toimuvat) laristamist. Tervishoius teenitav tuleb asjaosalistele kergelt kätte. Sellest ka ebaefektiivsus ja asjaosaliste vähene motiveeritus.
No comments:
Post a Comment