Eesti Päevalehe tänane juhtkiri soovitab riigil laenu võtta, läheneb probleemidele lühiajalisest, mitte pikaajalisest perspektiivist.
Elu eesmärk avaldub õnnelikus järeltulevas põlves, mitte hetkelises rahulolus.
Niipalju kui on inimesi on ka arvamusi. Seetõttu tuleks riigile olulisi tegemisi tuleks üheskoos kavandada.
Kodanike maksustamine ja riigi laenukoormuse kasvatamine (kaasnevad finantskulutused) võiksid ühiskondliku kokkuleppe kompetentsi kuuluda.
Mina arvan, et laenu võtmise asemel tuleks lõpetada suurriikide matkimine, soovid ja võimalused ühiskonnas tasakaalu viia.
Seekordne rahanduskriis ei seostu niivõrd pankade, kuivõrd fiskaalpoliitika viljadega.
Valitsemisest on tehtud eesmärk. Ressursse laristatakse kergekäeliselt, palju kulutatakse bürokraatiale. Kogukond ei jõua kogu parasiitide armeed toita. Vabaturumajandust ei eksisteeri. Üksikutele makstavad toetused ja riigihangetega ning altkäemaksudega sahkerdamised on turu solkinud.
Suurimat rahalist ressurssi liigutavad valitsused. Ligi poole ametliku kogutoodangu kulutamise üle otsustab võimuladvik. Tegelik osa (nende endiga seotud ettevõtlus, pistised, parteide rahastamised jmt) võib isegi suurem olla. Sellest hädad algavadki.
Maksuraha kogumine ja laenuraha kaasamine (keskvalitsuse laenude kõrval tuleb arvestada ka omavalitsuste, elanike ja erasektori laenudega) ületab mõõdukuse piire. Mida innukamalt seda teha, seda kehvemini pikemas perspektiivis läheb (üksikutel läheb teiste arvel muidugi hästi). Laenuraha on mõttekas kaasata vaid siis kui see investeerida tulevasi kulutusi vähendavatesse ja tulusid kasvatavatesse aktivatesse. Laenud (mida võtavad riigid) kasvatavad vaid kulutusi.
Valitsuse käsutuses olevaid ressursse pole mõttekas laenurahaga kasvatada. Võõrast raha (maksuraha ja riigile võetud laenud valitsejatele seda on) kulutatakse kergekäeliselt. Sellest jääb väheks.
12 ministeeriumit, 24 ametit, loendamatu arv ametkondi, erinevaid esindusi, omavalitsusi, sihtasutusi, MTÜsid ja muid institutsioone on pisiriigile liig, mis liig. Riik pole üldsegi õhukene. Teeme vaid mõttetuid kulutusi, mille tulem avaldub kesistes sissetulekutes (sh sotsiaalsed tagatised) ja kõrges (reaalses) maksukoormuses. Ebaõnnestumiste kurjajuur peitub fiskaalpoliitikas, mitte maailmamajanduses ega panganduses.
No comments:
Post a Comment