Wednesday, January 18, 2012
Õpetajate palganõudmine ei soosi muudatusi
Ühiskond vajab hädasti muudatusi. Neid pole oodata, kui intellektuaalne eliit ei orienteeru toimuvas. Huvigruppidele pühendumise asemel tuleks põhimõttelistele muudatustele pühenduda.
Mulle on mõistetamatud õpetajate palganõudmised. Vanadel aegadel peeti Õpetajat maasoolaks, kellele läks korda teiste kogukonnaliikmete käekäik. Praegused õpetajad (nii nagu arstidki) seisvad vaid enda heaolu eest, teiste mured ei lähe neile korda.
Eesti probleem ei seisne õpetajate ega üksikute valdkondade palgatasemetes, vaid üldistes madalates sissetulekutes (sh sotsiaalsed tagatised). Teiste arvel heaolu parandamine pole eetiline, see viib ühiskonnakorralduse veelgi suuremasse kaosesse.
Uuringute andmetel heidavad paljud Eestimaa lapsed tühja kõhuga magama. Pole ju ka ime, kuna paljude vanemad on töötud või omavad kesist sissetulekut, mis ei võimalda tagada inimlikku elukeskkonda. Eestimaa on rahvast tühjaks jooksmas, meelemürkidest ogaraks minemas, otsustajad uhkustavad statistilise võltskusega.
Kaost parandaks üksnes põhjuste kallale asumine, õpetajad pühenduvad aga tagajärgedele. Eesti ühiskonnakorralduses domineerib diktaat. Kildkonna võim soosib ühisvahendite laristamist. Riik pole õhukene, võimuladvik üritab seda sellisena üldsusele serveerida. Mõttetute kulutuste tegemine tuleks lõpetada. DASA on jaburus. Analoogseid kulutusi tehakse eripensionitele, esindustele (esindatakse iseennast, mängitakse demokraatiat), erakondadele, nõukoguliikmetele. Loetelu võiks jätkata, kuid see läheks pikaks.
Kodanikuühiskonna eelduseks on inimeste vabadus (sõltumatus), Eestimaalaste (sh pereliikmete, lähedaste) eksistentsiaalsed sissetulekud seda aga ei võimalda – sõltutakse võimuladviku (riikliku või omavalitsuse) tujudest, olenemata siis sellest, kas peetakse õpetaja, arsti või ametniku ametit, ollakse kodanikuühenduse esindaja või ettevõtjast töövõtja. Leppimatust diktaadile ei juleta näidata. Halva mängu juures tehakse hea nägu. Vastasel juhul kaotatakse seegi pisku.
Muudatusi tuleks teha põhimõttelistes lähenemistes. Olulisem sellest, mida otsustada, on see, kuidas seda teha. Ühisotsustamine liidab, paneb pingutama. Kildkonna diktaat ja ebaõiglus tekitab käegaloomist, teeb kurjaks.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment