PM:
Kommenteerides muutusi erakondade liikmeskonnas, märkis politoloog Martin Mölder, et inimeste erakondadega liitumise põhjuseid pole tegelikult eriti uuritud.
«Võib ainult spekuleerida, et väga suurt rolli mängivad erakondade endi liikmevärbamise kampaaniad ning liikmete arvu üritatakse tõsta muuhulgas seetõttu, et esitada seda kui märki oma tugevusest ja populaarsusest,» rääkis Mölder.
«Selles mõttes on niivõrd suurtel liikmeskondadel ennekõike sümboolne väärtus ning erakonnad saaksid samamoodi ilma nendeta hakkama, kuna liikmemakse sealt ei tule ja valdav enamik sellest liikmete hulgast on mitteaktiivne.»
Tema sõnul on poliitiliselt aktiivne alla viiendiku parteilastest, mida tõendab kas või see, et kohalikel valimistel kandideeris erakondade nimekirjades ligi 9000 kandidaati, kui parteidel oli samal ajal 54 000 liiget.
http://www.postimees.ee/695414/politoloog-palju-liikmeid-naitab-partei-tugevust/
Poliitiline kultuur Eestis ei erine palju Venemaa omast: valetamine ja varastamine võimukoridorides on pigem tava kui haruldus.
Miks tuleb üldse eelistada otsustusprotsessides erakondi teistele kodanikualgatuslikele ühendustele? Usaldamatus parteide vastu (usaldus alla 20%) seab kahtluse alla isegi nende otstarbekuse.
Erakondade asjaajamine ei põhine ideoloogial, vaid isiklikel ambitsioonidel ja teistele ära tegemisel. Programmid võimaldavad hämada - eelistused pole neis paigas, puuduvad tegevuskavad ja tulemuslikkuse mõõdikud.
Erakondade nimekirjad koosnevad küll kümnetest tuhandetest, kuid kaasarääkijate osa on suhteliselt madal. Küsitlused kinnitavad, et erakonnas toimuvaga on kursis alla 10% parteilastest, kaasarääkijaid kordades vähem.
Parteilastest lihtliikmete passiivsus on taotluslik - otsustajad ei pea pingutama, samas on nende käsutuses piisavalt ressursse, et ennast võimule sokutada.
Valimisseadus ja erakondade rahastamine soosib poliitilist kultuuritust.
No comments:
Post a Comment