Eestis võib üldsus arvata mida tahes, kuid kohtuotsuseta (JOKK) ei juhtu midagi. Kohtukulud ja aeg, mis selleni jõudmiseks kulub, sobivad Guinnessi rekorditeraamatusse.
Arusaamatu, miks nimetatakse riigikogu ja omavalitsusi esindusteks, kui valimisseadus ja erakondade rahastamine annab arvamustega manipuleerimisohjad väikesele seltskonnale, kellest tehakse staarid (meedia tõstab esile, seisukohad domineerivad), suurte rahade (ühiskassaks nimetatavad summad) liigutajad, üldsuse arvamusega manipuleerijad.
Probleemid algavad väärtushinnangutest. Kui need pole paigas, siis pole ka probleeme. Eestil lähebki seetõttu (võimuladviku arvates) hästi.
Kui midagi pidevalt korrutada, siis muutub see ka tõeks. Eestist on saanud demokraatlik riik.
Jutu järgi elavad Eestis demokraadid. Ühiskonnakorralduses domineerib aga diktaat.
Demokraatiast on saanud sõnakõlks, mida annab igasse konteksti sobitada.
Demokraatia toimib, kui kogukonnas langetatavad otsused vastavad enamuse tahtele. Kui need ei vasta, siis pole ka demokraatiat.
Eestis puudub enamuse seisukohtadest ülevaade, rääkimata siis järgimisest. Ühiskonnas langetab otsuseid tühine seltskond, kellele teiste seisukohad ei lähe korda.
Demokraatia tunnuseks on võimude lahusus, mis Eestis ei toimi. Isegi rahvaesindajad paneb paika täitevvõim.
Propagandamasin on meie „demokraatia“ võimuladviku vormi valanud, mistõttu poliitiline kultuur Eestis ei erinegi enam Venemaa omast: valetamine ja varastamine võimukoridorides on pigem tava kui haruldus. Valimissüsteem ja erakondade rahastamine (sh DASA) soosib seda.
No comments:
Post a Comment