Toiduainete hinnad Eestis peavad teistest kõrgemad olema, kuna neile kohaldatakse teistest turgudest kõrgemat maksustamist. Tööjõukulu on meil küll odavam, kuid selle osa omahinnas pole kõrge.
Üldine käibemaksumäär Eestis on 20 protsenti. Euroopa Liidu kontekstis mahub see küll keskmiste hulka (12 riigil on see kõrgem), kuid liikmesriikides rakendatakse toiduainetele erandeid. Keskmine käibemaks ELs ei ületa toiduainetele 10 protsenti. Soomes on see küll 13, kuid Saksamaal vaid 7.
Teistest kõrgem käibemaks on ka põhjuseks, miks toorme kallinemisel hinnad Eestis kiiremini tõusevad.
Uuringutulemuste järgi läheb toiduainete ostmiseks 26 protsenti Eesti elanike kuludest. Üksnes sellele tuginemine tõstab keskmist maksumäära kolm protsendipunkti, mis teeb Eesti kõrgeima käibemaksuga riigiks.
1/5 osaga toiduainete (ka hügieenivahendite) maksustamine on häbiväärne. Valitsejad, kes maksustavad piima, leiva, hügieenivahendite ja muude esmatarbevahendite tarbimist 20 protsendiga, ei hooli kodanikest. Neil pole sooja ega külma eetilistest ega rahvuslikest väärtustest.
Lastelt (sh imikud), vanuritelt, puuetega inimestelt, töötutelelt elu eksistentsiks vajalikelt vahenditelt teistest kordades kõrgema obroki kasseerimine on võigas. Eriti võigas on see kesise sotsiaalkindlustuse ja poliitilise eliidi sissetulekute tõusu taustal. Riigikogulase palk tõusis selle aasta 246 euro võrra. Tõusid kuluhüvitised (moodustavad 30% töötasust).
Maksumäärade langetamisel riigi maksutulu mitte ei lange, vaid kasvab. Piiratud ressurssidega tingimuses ühe maksumäära tõstmisel üksiku maksu laekumine võib küll (mitte samas järgus, kuna tarbimine väheneb) kasvada, kuid selle tulemusel väheneb teiste maksulaekumiste kasvupotentsiaal. Maksumäärade muutmist ja laekumist ei saa paigutada aritmeetilisesse tehtesse.
Inflatsioonilises keskkonnas maksulaekumine kasvab nii või naa. Me ei saagi teada, milline oleks tulem, kui makse poleks kergitatud. Hinnatõusuga kaasneb tarbimise vähenemine. Selles pole kahtlust. Eestlase pidavat uuringute andmetel eriti hinnatundlikud olema. See on ka mõistetav, kuna sissetulekud (sh sotsiaalsed tagatised) on teistest kordades kasinamad.
Eesti suurimaks probleemiks on ebastabiilne ja nõrk sisetarbimine, mis ei soosi klassikalist ettevõtlust (põhineb põhivaral ja töökohtadel). Kasumlikud on meil monopolistid, toetustest ja riigihangetest elatuvad ettevõtted.
Ekspordi kasvust pole põhjust rõõmu tunda, kuna see ei soosi maksutulu laekumise kasvu – 47% maksutulust tuleb ju sisetarbimisest (käibemaks 31%, aktsiisid 16%), mis ekspordilt jäävad need laekumata.
Maksukoormus Eestis vajaks vähendamist, maksudest elatuv riigiaparaat ja haldusstruktuur koomale tõmbamist. Kohalikule turule orienteeritud keskmise ja väikse suurusega
ettevõtlus vajab kobedamat pinnast. Eesti fiskaalpoliitika ei soosi eestlaste elujärje paranemist. Maksukoormus on meil kaugel optimumist, elukeskkond allapoole igasugust arvestust. Viimast kinnitab kasvõi meelemürkide (narkootilised ained, ravimid, alkohol jmt) sõltuvuses olijate arvu ja kodumaalt lahkujate kasv.
Maksukoormusest krjutan siin: www.eveges.blogspot.com/2011/09/nailiselt-madalate-maksudega-eesti.html
No comments:
Post a Comment