Astmelise tulumaksu üle pole ühiskonnas laiapõhjalisi arutelusid toimunud. Aeg-ajalt kostab üksikuid emotsionaalseid repliike, kuid tõsist debatti pole märgata.
Vaesema elanikkonna maksukoormuse vähendamiseks praktiseeritakse astmelist maksustamist. Eestis soovivad astmelist (progresseeruvat) tulumaksu Keskerakond ja Sotsiaaldemokraadid. Reformierakond on kategooriliselt vastu. Nime poolest reformarid (tegelikkuses stagnandid) näevad selles tonti.
Kui Eesti oleks demokraatlik riik (kus valitseb enamuse seisukohtade ülimuslikkus), siis asenduks praegune tulumaksu süsteem astmelisega, mis kergendaks toimetulekuraskustes olevate leibkondade olukorda.
Mina eelistaksin kolme-nelja astmega tulumaksu. Neli oleks parem, kuid siis muutub süsteem raskemini hoomatavaks, haldamine keerulisemaks. Eesti kesiste sotsiaalsete tagatiste tingimustes oleks astmeline tulumaks õiglane.
Astmeline tulumaks oleks mõeldav muidugi vaid siis, kui sellega ei kaasne üldist maksukoormuse kasvu.
Sissetulekud aga kasvavad. Progresseeruva süsteemi korral on maksukoormuse protsendiline kasv paratamatu. Seda aitaks vältida vaid määrade (maksuvaba miinimum, astmete määrad) perioodiline korrigeerimine. Viimane pole Eestis poliitilise kultuurituse tingimustes mõeldav, sest riiki valitsevad inimesed, kes toimivad oma reeglite järgi – teevad seda, mida süda ihaldab. Usaldus valitsejate vastu puudub.
Tulumaksu osa maksulaekumises on tühine. See moodustab seitse protsenti riigitulust, 10 protsenti maksutulust. Elanike ja ettevõtete panused jagunevad pooleks.
Tulumaksu määr on 21 protsenti, mis ei sisalda maksuvaba piiri, progressiooni ja erandite (maksuvabastused, tagastused) mõju. Euroopa Liidus domineerib progresseeruv tulumaks. Soomes jääb maksustamine 10,5–33,5 protsendi vahemikku. 1700-euroselt kuupalgalt tasutakse 18,5 protsenti. Saksamaal kõigub tulumaks 14 ja 45 protsendi vahel. 8004 eurot aastas on maksuvaba. Eesti mediaanpalgalt ei tuleks Saksamaal üldse tulumaksu tasuda.
Progresseeruva tulumaksu kogumine ja haldamine on praegusest keerukam ja kulukam, kuid õiglasem. Selle rakendamine oleks põhjendatud vaid siis, kui see ei too kaasa (ka pikemas perspektiivis) üldist maksukoormuse kasvu, mille mõju sisetarbimisele ja ettevõtluskeskkonnale on pärssiv.
Tonti pole astmelises tulumaksus põhjust otsida. Kui see kusagil peitub, siis toimetulekuraskustes leibkondade arvus.
Oleks veelgi parem, kui firmad, mis toodavad ja müüvad hädavajalikke tooteid, nagu toiduained olid vähem maksustatud kui pankad, laenufirmad, it- ja sideteenuste osutavaid ettevõtted.
ReplyDelete