Louis Menchen on öelnud: “On raske
uskuda, et keegi räägib tõtt, kui teate, et ise tema asemel valetaksite”.
Eesti Vabariigi president,
peaminister, rahandusminister ja teised teises elukeskkonnas (sh
seaduskeskkond) askeldajad ei pruugi eluvõõraid seisukohti teadlikult levitada. Võidakse uskuda seda, mida üldsusele edastatakse. Elatakse teistsuguses maailmas, kus
kehtivad teised väärtushinnangud ja reeglid (kuluhüvitised, eripensionid,
luksuslik rahastamine, meelepärane valimisseadus jmt), nende suhtlusring koosneb teistsugustest inimestest - pereliikmetest ja poliitbroileritest, kelle pead vaid ühes suunas (noogutus) liiguvad. Kelle leiba sööd, selle pilli järgi tuleb tantsida.
Mina ei kuulanud presidendi
uusaastakõnet ega peaministri sõnademulinat. Ei tahtnud selle peale aega raisata ega oma tuju rikkuda. Üldsusele fabritseeritud kirjaread ei oma praktilist
väärtust. Tegemist on sisutu formaalsusega. Sisu annaks probleemide teadvustamine, asjamehed soovivad endist viisi jätkata.
Mis rahva president see on,
kelle teod (Ärma, parteilembus, naise laristamised jmt) toovad üldsusele kananaha ihule,
sõnavõtud panevad aga kibestumispisaraid valama. Peaminister jätkab peale
laulurahvast kerjusrahva tegemist oma joru ajamist ja sõrmega vibutamist.
Monoloogid lämmatavad demokraatia.
No comments:
Post a Comment