Briti peaminister (David Cameron) lubas Euroopa
Liitu kuulumise panna rahvahääletusele. Lähenemine tekitas poliitikuteleeris elevust.
Pole harjutud olulistes küsimustes rahva arvamust selgitama, veel vähem nendega arvestama. Eelistatakse vastandumist. Eesti
valitsus paistab selle poolest eriti silma, kohati tundub, et üksnes rahvavaenulikke otsuseid langetaksegi.
Poliitikud kohtlevad rahvast lambakarjana, pole ime, kui usutaksegi seda, et vaid nende ajumaht võimaldab õiget valest eristada. Valesid
lahendusi aga pole olemas. Ühtedele meeldivad ühed, teistele teised.
Väide justkui võimul olijate (teistes tingimustes elavate) lahendused on
ainuõiged, pole pädev. Seda kinnitab kaos, mis kulutulena kõikjal maad võtab. Tipppoliitikute
lähenemised Euroopa Liidu tegemistesse ei kuulu lõpliku tõe valdkonda, iseseisvate riikide
ühendus võib tarmukam lähenemine olla. Kõik sõltub millise nurga alt vaadata.
Edu ei pruugi üldsegi seisneda abstraktses sisemajanduse kogutoodangu kasvatamises ega ressursside vägivaldses ümberjagamises, vaid tundmuses, mida otsuste langetamise järel tuntakse. Ühine otsustamine liidab, tekitab ühtekuuluvustunnet, süvendab ühtsust.
Paljud poliitikutest nimetavad David Cameroni autokraadiks, huvitav oleks
teada, kes nad ise on, kui rahva arvamuse üle irvitavad, otsuseid aga vaid isekeskis langetavad.
Mulle sümpatiseerib pealt näha iseka Briti peaministri soov panna Euroopa Liitu kuuluvus rahvahääletusele. Mulle meeldib küsimuse
must-valge püstitus, sest siis pole tegemist seisukohtade peale surumisega, vaid enamuse seisukoha selgitamisega. Võiksime kaasamist õppida – Eesti kodanikud väärivad arvestamist.
No comments:
Post a Comment