Minule Eesti ühiskonnakorraldust kritiseerivad kirjutised meeldivad

EPL: Vastukaja: Peaaegu iga päev toob mõne sõnavõtu ja kirjutise, milles idealiseeritakse Eestist äraminekut, manatakse siinset elu või tehakse maha oma rahvuskaaslasi. Miks ei saa lihtsalt öelda, et lahkutakse raha pärast? Miks on tarvis kibedaid hinnanguid eestlaseksolemise kohta, justkui lisapõhjuseks: “Ahjaa ja siis see asi veel ka, et eestlased on ühed suured s.......d?” http://www.epl.ee/news/arvamus/vastukaja-vihkamisest-ja-armastusest.d?id=65546472

Otsekohesust ei tasu pahaks panna.

Minule Eesti ühiskonnakorraldust kritiseerivad kirjutised meeldivad, naudin nende lugemist. Kogen nende lugemisel äratundmisrõõmu, saan lootust paremale elule. Kodanikuvaenuliku ühiskonnakorraldusega leppimine tähendab alistumist. 

Olgem ausad – Eesti elukeskkond pole inimsõbralik. See ei tulene rahulolematutest, vaid rahulolevatest – otsustajatest, kes sülitavad eetika- ja moraalinormidele, räägivad üht, teevad aga teist.

Nõustun sellega, et inimeste halvustamisega kaugele ei jõua. Ei nõustu aga sellega, et probleemidest ei tule rääkida. Pettustega leppimine pole lahendus. Kui on probleemid, siis tuleb neist rääkida ja nendega tegeleda. Lombakaid süsteeme, hälvetega protsesse ja tegevust tuleb kritiseerida. Keegi pole rääkinud, et Eestis pole võimalik elada. On küll. See pole aga paljudele kerge. Uuringute järgi elavad paljud Eestimaa lastest absoluutses vaesuses. Palju on narkomaane (nt süstivate narkomaanide poolest oleme ELs esirinnas), esirinnas oleme alkoholi ja teiste meelmürkide tarvitajate poolest. Noorte seas läbi viidud uuringud kinnitavad, et meelemürke tarbimine on populaarne juba teismelises eas, vähe pole neid, kes nuusutavad koguni kemikaale. Legaalne rahustite ja uinutite tarbimine on kasvutrendis. Eestlaste närvisüsteem on pinges. Kui arvestada seda, et kodumaalt põgenejate arv on kasvutrendis, siis tuleks „virisemise“ asemel kaigastega tänavale tulla ja riigis kord majja lüüa. 

Eestlaste kurtmised on põhjendatud. Eestlaste reaalsissetulekud (sh sotsiaalsed tagatised) on eurotsooni madalamad, reaalne maksukoormus (sh varjatud) aga kõrgeim. Esmatarbekaupadelt (leib, sai, piim jne) 20 protsendilist maksu ei kogu ükski teine riik. Üldsusele serveeritakse olukorda eduna – räägitakse üksikutest edusammudes, kahesilmavahele jäetakse olulisem. 

Luiskamisega leppimine ei tee elukeskkonda Eestis paremaks muuta, ei pane kodumaalt lahkujaid meelt muutma. Puudustele tähelepanu juhtimine pole virisemine ega halvustamine, vaid leppimatuse näitamine.