Miks hakkasin pooldama astmelist tulumaksu?

Ühiskonnas on lähenemisi, millele võimuerakonnad kategooriliselt vastu seisavad. Neid isegi ei kaaluta, panustatakse üksnes arutelude summutamisele. Üheks selliseks lähenemiseks on suhtumine astmelisse tulumaksu, millega inimesi „omadeks“ ja „vastasteks“ tembeldatakse. Progresseeruvale tulu maksustamise seistakse kategooriliselt vastu, jätkatakse kulunud dogmade ülistamist. Selline käitumine ei tee ühiskonnakorraldust paremaks.

Parlamendierakondadest pooldavad progresseeruva tulumaksustamise kehtestamist Sotsiaaldemokraatlik erakond ja Keskerakond, Reformierakond ja Isamaa ja Res Publika Liit seisvad iga hinna eest vastu. Üldsuse huvidele eelistatakse erakondlikke lähenemisi. Põhimõttelistes lähenemistes võiksime tugineda üldsuse arvamusele, erakondlikke ambitsioone saab ka detailide (ellu viimine) juures realiseerida.

Tunnen siirast head meelt, et rahvarahutused pole enam Eestis haruldased. Vastasel korral poleks „Harta 12“, poleks internetiportaali „Rahvakogu“, mille kaudu  seadusmuudatuseks ettepanekuid esitada. Loodan väga, et viimane pole auru väljalaskmiseks, vaid et kõikidesse ettepanekutesse ja argumentidesse suhtutakse vastutustundega. 

Just selles lootuses esitasin ka oma ettepaneku, mille sõnastasin järgnevalt: „Kehtestada Eestis progresseeruv tulumaks, vältida üldise maksukoormuse kasvu.“

Miks hakkasin pooldama astmelist tulumaksu?

Kui aastaid tagasi domineerisid astmelise tulumaksu kehtestamisel vastuargumendid, siis tänases Eestis paistavad poolt argumendid juba kopsakamatena. Kahju, et võimukoalitsioon taandab teema (opositsioonierakondadega) vastandumisele. Sisusse süüvimisele eelistab poliitilisi mänge.

Eesti maksusüsteem kogub vältimatuid maksusid ka toimetulekuraskustes vaevlevatelt inimestelt. Sotsiaalkindlustussüsteem riigis seisab värisevatel jalgadel, sellele lootma jäädes võib hambad kohe varna riputada. Arenenud riikides käivad asjad teisiti – sotsiaalkindlustussüsteem tasakaalustab maksusüsteemi puudused, ei lase inimestel täielikku vaesusse langeda.

Nälgivate laste (uuringute andmetel elab Eestis üle veerandi lastest vaesuses) kõhu arvel maksu kogumine on võigas. Maailmas pole (vist) teist sellist riiki, kus kogutakse leivalt, saialt, piimalt ja muudelt eluks vajalikelt esmatarbekaupadelt kahekümneprotsendilist netomaksu (käibemaks). Euroopa Liidu (keskmine) käibemaks toiduainetele jääb alla kümne protsendi.

Oleme maksustamisega läinud liiale, mis on viinud paljud meie hulgast täielikku vaesusse. Kõigil peab olema võimalus rahuldada eluks vajalikke esmavajadusi (toit, peavari), makse kogutakse ülejäänult. Progresseeruv tulu maksustamine (mõne astme lisamine) võimaldab mainitud kreedot paremini järgida, astuda sammukese õiglusele lähemale. Kultuurirahvale on see ju kohane?

Võimuerakonnad maalivad astmelisest tulumaksust tonti. See aga peitub toimetulekuraskustes olevate leibkondade rohkuses. Eestis on palju toimetulekuraskuses vaevlevaid inimesi. Neid on palju enam, kui statistilised arvud kajastavad. Madal statistiline võrdlusbaas (kesine keskmine palk) näitab tegelikkust paremana. 

Toimetulekuraskustes inimsete maksukoormus vajab alandamist. Progresseeruv tulumaks võimaldab seda ka riigieelarvelise tulumaksutulu kasvu vähenemiseta teha.  

Olgem hoolivamad – loovutagem pisku neile, kes seda hädasti vajavda.