Eestlaste rahakott seab piirangud ka nupukatele ettevõtjatele

Enesetunne sõltub lähenemistest ja mõtlemisest. Raske on mõista neid, kes kütavad ennast üles sellega, et teistel läheb neist paremini. Eelistusi piiramata hingerahu ei tulegi. Kõik teavad ütlemist, et kui midagi väga tahta, siis seda ka saavutatakse. Öeldus peitub iva. Kõike ihaldades jäävadki tühjad pihud.

Eestis elukeskkonnas toimetades pole võimalik praktiseerida arenenud riikidele omast elustiili. Palgad on siin viletsad, sotsiaalsed tagatised häbiväärselt nadid. Vanemapalk võib küll väikelaste vanemate rahakotti lühiajaliselt kosutada, kuid teeb ühise sotsiaalleeme veelgi lahjemaks.  

Eestlaste rahakott seab piirangud ka nupukatele ettevõtjatele. Arenenud riikidele sarnase elustiili harrastamiseks tuleb neil toimetada muudel turgudel või mängida ebaausat mängu. Kahju, et viimaseid pole Eestis vähe. Tegemist peab olema raudse närvikavaga inimestega. Petuskeemide avastamise korral pole väikeriigis petetute keskel toimetamine kerge. Just selline närvikava paistab olevat (1995. aasta Äripäeva) „Aasta Ärimehe“ tiitli omanikul ja Valgetähe Ordeni kavaleril Rein Kilgil, „Autorolla“ poliitikutest tandemil, suurriisujal Viiolil ja teistel ebaausust harrastavatel kaasmaalastel.

   

ÄP: Äripäeva toimetusse saabus põllumehe Juhan Ojamaa avalik pöördumine Rein Kilgile, kus põllumees küsib, kuhu on saanud nii tema kui teiste võlausaldajate ja töötajate raha.

"Pöördumine on ajendatud Rein Kilgi süüdimatust käitumisest oma võlausaldajate ja äripartnerite vastu," kommenteeris Ojamaa palvet avalik pöördumine avalikustada.

Järgneb avalik kiri:

Austatud Rein Kilk, Äripäeva "Aasta Ärimehe" tiitli kandja aastast 1995!

Pärast seda, kui jätsite minu ja minu pere ilma olulisest sissetulekust, olles juhatajana otsuse taga, mis võimaldas Werol Tehased AS-ist ära varastada põllumeeste rapsikoogi, mille saite enda valdusse suvi läbi tööd nõudnud rapsiseemnete pressimisest, olen Teie tegevust jälginud. Ja seda ikka imestusega.

Kuidas on võimalik, et mitte ainult ühes või kahes, vaid kõigis Teie omatud ja juhatatud firmades on toimunud üheaegselt sellised totaalsed ärilised ebaõnnestumised?

Seda nii õlitööstuses, Tartu leivatööstuses, puituste tootmises, Pärnu sadamas, Sakala saeveskis, lambafarmis ja lihatööstuses ning mujal. Peaaegu kõik nimetatud firmad said suurtes summades laenu pankadest Dnb Nord, Swedbank, Unicredit ning Nordea. Sellest kõigest jäi Teile paraku väheks, mistõttu asusite ühel hetkel lisa nõutama ka oma töötajatelt, tarnijatelt ja Eesti Vabariigi Maksuametilt.

Lisaks tuleb eeltoodud nimekrja täiendada ka EAS-ist saadud toetussummadega.

Ühel hetkel oli kõik see raha kadunud! Suured risti-rästi ülekanded, mis Weroli pankrotihaldur Toomas Saarma on tuvastanud; läbi raadioeetri Teie suust rahvale kõlanud lubadused maksta ära maksud; ettevõtete liikumine tundmatute esindajate kätte; sugulaste toomine firmade juhatustesse; võlgu jäämine advokaadile - see kõik tekitab hämmingut.

Värskendan Teie kui Presidendi Mäluinstituudi nõukogu liikme mälu: haruldase vastutulekuna on Eesti Vabariigi Maksuamet lubanud Teile kui Valgetähe Ordeni kavalerile eriti pikki ja paindlikke maksegraafikuid Eesti riigi maksude tasumisel.

Sellest hoolimata ulatuvad Teie maksuvõlad tänaseks 1,35 miljoni euroni, lisaks sellele hulk variisikutele müüdud, ümber nimetatud ning vaikselt hääbunud firmasid, mille maksud jäävadki Eesti Vabariigil saamata. Teie võlg Eesti põllumeestele kuuluvale ühistule on 320 000 eurot, võlg õlimüügiga tegelevale ettevõttele samuti üle 300 000 euro, võlg Unicredit Bank AG-le 6,4 miljonit eurot ning lisaks sellele on Teil kohustusi mitmete teiste isikute ja organisatsioonide ees.

Kuidas on võimalikud samal skeemil põhinevad "ärilised ebaõnnestumised" Teie ja Teie finantsdirektor-juhataja Karl Liivapuu juhitud ettevõtetes?

Kas Te võiksite palun olla hea, ning selgitada, kuhu jäi Teie töötajate, pankade, äripartnerite, Eesti Vabariigi ning minu raha?

Lugupidamisega,

Juhan Ojamaa, Eesti põllumees

http://www.ap3.ee/article/2013/1/22/pollumees-rein-kilgile-kuhu-raha-sai

Mõtlen õudusega olukorrast, kui peaksin Rein Kilgi nahas olema. Häbi ja südamevalu ei lubaks mul ausate inisete hulgas liikuda. Lahkuksin vabatahtlikult siit ilmast. Temal ei paista sellest olema sooja ega külma.  Ta jätkab uute lõksude meisterdamist (üritab omandada Pärnu sadama aktsiaid jmt) ja lähenemiste propageerimist.

Arvamus, et teistel läheb paremini, innustab üle võimete elama. Saaks ka vähemaga hakkama, kuid kui teised laiavad, siis tahaks seda ka ise teha. 

Jõukas pole mitte see, kes enam kulutab, vaid see, kes oskab (ka tühiste summade juures) säästa. Nii nagu seda teevad Eesti pensionärid. Säästmine annab valikuvabaduse. Ütlemisega, et sääste hauda kaasa ei võta, ei saa liigkulutamist põhjendada. Tarmukam oleks panustada sellesse, et kulutused jääksid tuludest väiksemaks. Aeg on raha – mida kauem sellist eluviisi järgida, seda avaramaks muutuvad valikud. Seda nii enesel kui ka järeltuleval põlvel.