Riigi rahanduspoliitika ei soosi eestlaste elujärje paranemist

Riigi rahanduspoliitika ei soosi eestlaste elujärje paranemist. Seda teadvustamata jäämegi käsi laiutama ja kesiste sissetulekute põhjuseid piiri tagant otsima. Eestlaste maksukoormus vajaks alandamist, haldusstruktuur mõnevõrra koomale tõmbamist. 12 ministeeriumi, 24 ametit, loendamatu arv ametkondi, allasutusi, sihtasutusi, mittetulundusühinguid, riigikogu koos kohalike omavalitsuste võrgustikuga jne on raske kandam meie õblukesele erasektorile. Soovid ja võimalused pole tasakaalus, see aga halvendab ettevõtluskeskkonda, kahandades omakorda riigi haldusvõimekust. Tagajärjeks on elanike kesised sissetulekud ja kõrge maksukoormus. 

Palgad ja pensionid võivad küll kasvada, kuid kui kasvad ka hinnad ja maksukohustused (sh varjatud: visiidi ja vooditasu, energeetilistelt ressurssidelt suuremate maksude kogumine jmt), siis pole sellest kasu. Statistiliselt võime deklareerida edusammudest, kuid tegelik elu jääb endiseks.

Tuleva aasta (kohalike omavalitsuste volikogude) valimised panevad poliitikuid tunnistama, et eestlaste sissetulekud on tõesti nadid, maksukoormus aga põhjendamatult kõrge. Pakutakse innukalt lahendusi, kuid teostamise siirus kaheldav. Kogemused tekitavad umbusku. 

Tulumaksuvabamiinimumi kergitamise vajaduses ollakse isegi üksmeelel, kuid ajastuses (millal?) ja nihke ulatuses (kui palju tõsta) üksmeelele ei jõuta. Rahandusministri sõnavõtud ei süvenda usku, näitavad, et lahenduste otsingutel hämatakse. 500 euroses maksuvaba miinimumis riigieelarvele ohu nägemine ja teistsuguste summade mainimata jätmine vihjab sellele, et muudatustest polda huvitatud.

Majandusarvestuse ja rahanduse magistrina kinnitan vastutustundega, et tulumaksuvaba miinimumi kergitamine (isegi 500 euroni) ei saa ohuks Eesti riigi maksulaekumisele. Eestlaste vaesuse juures ei sõltu maksutulu enam niivõrd maksumääradest, kuivõrd sissetulekutest. Pole vaja arvata, et riigitulu kasv allub korrutamistehtele, milles ühe muutuja suurendamisel samavõrra kasvab ka tulem. Pigem allub see ühendatud anumate reeglile, kus ühe määra langetamisel kasvavad teised laekumised.

Selgitan. 

Tulumaksuvabapiiri kergitamine langetab küll tulumaksu laekumist, kuid suurendab tarbimismaksude panust. Paljud Eestimaa lapsed kannatavad toiduvaeguse käes. Seda kinnitavad nii uuringud (uuringute andmetel elab üle veerand lastest vaesuses) kui ka küsitlused. Kui vanematelt koguda vähem tulumaksu (tõsta tulumaksuvaba miinimumi), kulutaksid nad selle kaupade ostmisele (ostetaks toiduaineid ja muid esmatarbekaupasid), millest 20 protsenti (käibemaks) laekuks mõne aja pärast ( hiljemalt tuleva kuu 20. kuupäevaks) riigikassasse. Maksuvabamiinimumi tõstmata jätmata jääksid summad laekumata. Maksuvaba miinimumi kergitamine kosutab sisetarbimist, kasvatab käibemaksulaekumist, sisetarbimist ja ettevõtete tulubaasi. Tulem kajastub kiiremas palgakasvus ja töökohtade tekkes. Maksuvaba miinimumi kergitamine kasvatab riigi tulevasi maksulaekumisi. Arengud toimuvad küll mõningase nihkega, kuid pole vaja kahelda selles, et mõõdukas maksustamine suurendab tulevaste perioodide maksulaekumisi. 

Pole vaja maksuvabamiinimumi kergitamises otsida ohtusid, tegemist on väljapääsuga, mis võimaldab parandada Eestimaalaste käekäiku. Vaesusega leppimine pole tarmukas.

Tulumaksu juures lisaksin veel seda, et selle osa riigitulust moodustab kõigest 7 protsenti (maksutulust 10). Elanike ja ettevõtete panused jagunevad pooleks. Määrad ei sisalda maksuvaba piiri, progressiooni ja erandite (maksuvabastused, tagastused) mõju. Euroopa Liidus domineerib progresseeruv tulumaks. Soomes jääb maksustamine 10,5–33,5 protsendi vahemikku. 1700-euroselt kuupalgalt tasutakse 18,5 protsenti. Saksamaal kõigub tulumaks 14–45 protsendi vahel. 8004 eurot aastas on maksuvaba. Eesti mediaanpalgalt ei tuleks paljudes riikides tulumaksu tasuda.

Eesti maksukoormust peetakse mõõdukaks, kuid tegelikkuses see nii ei ole. Eesti maksuahel on väga jõuline. Algab see 70- protsendise kontributsiooniga väljamakstavatelt töötasudelt (töövõtja ja tööandja panused kokku), järgnevad tarbimismaksud (sealhulgas vältimatud, näiteks elektriaktsiis, käibemaks eluasemekuludelt), maamaks, varjatud maksustamine (riigilõivud, trahvid, riigi ja omavalitsuste dividenditulu, omaosalus tervishoius jmt). Eesti on kõrgeima reaalse maksukoormusega riik Euroopas. Haldusstruktuur on meil kopsakas, mis nõuab ohtralt maksuraha. Maksumaksjaid loetakse meil vaid sadades tuhandetes, riigi läbimiseks piirist piirini kulub paar tundi, seejuures matkime aga suurriiklikke struktuure. Isegi president on olemas. 

Tulumaksu maksuvaba piiri tõstmine ei vähenda riigieelarvelisi maksulaekumisi. Isegi mitte siis, kui see tõsta viiesajale eurole.