Postimees: Mait Raava: mis on Eesti
poliitika põhiprobleem? Põhiprobleemidest saadakse väga erinevalt aru. Näiteks
Urmas Reinsalu leiab, et «üldine suund neis [Rahvakogu] ettepanekutes oli, et
inimesed tahavad, et Eesti poliitika oleks läbipaistev – et oleks selge, kuidas
otsused kujunevad, et need oleks tehtud avalikest huvidest lähtudes.» Tema
arvates on põhiprobleem «poliitika väheses läbipaistvuses».
Või on põhiprobleem hoopis
«parteide varjatud rahastamises», nagu Silver Meikar väitis? Või on
põhiprobleem selles, et «toimimast on lakanud demokraatlik legitimatsioon –
igapäevane tagasiside võimu ja avalikkuse vahel, mis annab võimule teadmise, et
ta esindab õiguspäraselt rahvast, ning avalikkusele kindluse, et võimul on tema
esindajad,» nagu on kirjas «Harta 12» alguses ja millele järgneb rida teisi
probleeme. Probleemipuntras on koos pudru ja kapsad.
http://arvamus.postimees.ee/1142732/mait-raava-mis-on-eesti-poliitika-pohiprobleem?t=775#l
Ma ei pretendeeri lõplikule tõele,
kuid minu arvates tulenevad Eesti probleemid lombakast otsustusprotsessist. Kui
otsused ühiskonnas põhinevad tühise seltskonna tahtel, siis ei saagi (enamusel)
hästi minna. Küllusliku elu (teiste arvel) nautivad otsustajad ei hakka kunagi
mõistma neid, kellel hambad suus mädanevad, kes ei suuda iseseisvalt
meelepärast tööd/rakendust leida (seda ei tehta üksnes raha pärast), kes pole
sarnaselt peaministrile võimelised eluaset soojustama. Erinevused
elutingimustes tingivad olukorra, kus osade arvates on Eesti elukeskkond mõnus,
enamus kitkub rahulolematusest aga karvu ja otsib võimalusi, kuidas Eestist
jalga lasta.
Otsustusmehhanismi kaasajastamata
(demokraatlikumaks muutmata) jäävadki eestlaste rõõmud piirduma Euroopa Liidu eelarvest
suurema tüki haukamisega ja muu sarnasega. Muudatusi (tühine seltskond langetab
endale meelepäraseid otsuseid) tegemata pole lootustki, et pärandame Eesti
riigina järeltulevatele põlvedele. Vähe sellest – hävingule määrame ka keele,
mida esivanemad sajandeid arendasid ja hoidsid.
No comments:
Post a Comment