Maksusüsteem on valdkond, mille kallal ei tasu hambaid teritada

Maksusüsteem on valdkond, mille kallal ei tasu hambaid teritada, see peaks alluma ühiskondlikule kokkuleppele. Oluline pole see, mida keegi arvab, vaid see, millega enamus lepib. 

Varem olin tuline progresseeruva tulumaksu vastane, tänases Eestis paistavad aga pooltargumendid juba vastuargumendid üles kaaluma. Meie maksusüsteem kogub liiga palju makse eluliselt vajalikelt asjadelt (toit, eluase jmt), mida tuleb maksta ka sissetuleku kaotuse korral. Arenenud riikides käivad asjad teisiti: sotsiaalkindlustussüsteem tasakaalustab maksusüsteemi puudused, ei lase inimestel täielikku vaesusse langeda.

Uuringute andmetel elab Eestis vaesuses üle veerandi lastest. Nälgivate laste kõhu arvel maksu kogumine on võigas. Maailmas pole vist teist sellist riiki, kus kogutakse leivalt, saialt, piimalt ja muudelt eluks vajalikelt esmatarbekaupadelt kahekümneprotsendilist netomaksu – käibemaksu. Euroopa Liidu keskmine käibemaks toiduainetele jääb alla kümne protsendi.

Oleme maksustamisega läinud liiale, mis on viinud paljud meie hulgast täielikku vaesusse. Kõigil peab olema võimalus rahuldada eluks vajalikke esmavajadusi, nagu toit ja peavari; makse kogutakse ülejäänult. Progresseeruv tulu maksustamine ja mõne astme lisamine võimaldab mainitud kreedot paremini järgida, astuda sammukese õiglusele lähemale. Kultuurirahvale on see ju kohane? 

Ei tasu maalida astmelisest tulumaksust tonti. Tont peitub toimetulekuraskustes olevate leibkondade rohkuses.