Eestlased ei saa ju nii naiivsed ka olla

Mõistetavuseks ei piisa ühtsele terminoloogiale tuginemisest, selgus peab valitsema ka tähendustes. Vastasel juhul räägime üksteisest mööda.

Jutu järgi elavad Eestis demokraadid. Ühiskonnakorralduses domineerib aga diktaat.

Valimisdebatil võrdsustas president demokraatia sõnavabadusega ja ajakirjanduse sõltumatusega. Riigikogulastele võib see seostuda partei programmiga/põhikirjaga, esindusdemokraatia varjus harrastatava iseotsustamisega. Paljudele seostub see valimistega.

Minus süveneb veendumus, et demokraatia tähenduses valitseb selgusetus. Demokraatia on võtnud omadussõnalise vormi, mida sarnaselt „heaga“ igasse konteksti paigutatakse.

Demokraatia definitsioone on mitmeid, kuid lühidalt öeldes tähendab see enamuse seisukohtade ülimuslikkust. Kõik muud elemendid (sõnavabadus, valimised, esindamine jne) on selle teenistuses.

Demokraatia toimib, kui kogukonnas langetatavad otsused vastavad enamuse tahtele. Kui need ei vasta, siis pole ka demokraatiat.

Eestis puudub enamuse seisukohtadest ülevaade, rääkimata siis nende järgimisest. Ühiskonnas langetab otsuseid tühine seltskond, kellele teiste seisukohad ei lähe korda.

Riik on diktatuuris.

Ühiskonnaliikmed ei tea paremat tahta, sest propagandamasin on maalinud mujal toimuva veelgi tumedamatesse värvidesse, demokraatia väikese seltskonna vormidesse valanud. Sellises taustsüsteemis peabki diktaadist tõsisemaid probleeme olema.

Materiaalne sõltuvus paneb inimesed lõa otsa. Isegi presidendil on vaatamata suurele sissetulekule soliidne võlakoorem. Tal tuleb pingutada, et ühiskassast vahendite omastamiseks skeeme välja mõelda. Ärma talu ümber toimuv on selle parimaks tõestuseks.

Toompeal olijatele jääb samuti sissetulekust väheseks. Toimitakse nõukogudes, võetakse laenukohustusi, tagasi maksmisele kulutatakse enam.

Kodanike sotsiaalne turvalisus seisab õblukestel jalgadel. See on ka põhjuseks, miks lepitakse diktaadiga, võimuladviku alandamisega.

Kodanikuühiskonna eelduseks on vabadus (sõltumatus), eestimaalaste (sh pereliikmete, lähedaste) eksistentsiaalsed sissetulekud seda aga ei võimalda – sõltutakse võimuladviku (riikliku või omavalitsuse) tujudest, olenemata siis sellest, kas peetakse õpetaja, arsti või ametniku ametit, ollakse kodanikuühenduse esindaja või ettevõtjast töövõtja. Leppimatust diktaadile ei tohi näidata. Halva mängu juures tuleb teha head nägu. Vastasel juhul kaotad sellegi pisku.

Ma ei tahaks uskuda, et eestlased on niivõrd naiivsed, et võtavad päitsete pähe panemist demokraatiana. Usuvad seda, mida nende arvel elatuv eliit räägib. Demokraatia tunnuseks on ühine heaolu ja õitseng, teiste arvel elamisel pole selles kohta.