Täna varahommikul Toompeal toimunud pidulikul riigilipu heiskamisel sõnas Riigikogu esimees Ene Ergma, et Eesti riigi lapsepõlv on nüüd läbi saanud. http://www.postimees.ee/536220/ergma-eesti-riigi-lapsepolv-on-labi/
Lapsepõlves on oluline roll lapsehoidjal, kelle hulka loetakse lasteaiakasvatajad, õpetajad ja teisi lapsi suunavaid ja õpetavaid inimesi.
Täisikka jõudes viimase roll väheneb, peagi muutub olematuks.
Ka Eesti poliitiline eliit võiks muuta suhtumist kodanikesse - loobuda diktaadist, võimaldada kodanikel olulistes küsimustes kaasa rääkida. Oluline pole niivõrd see, mida me ise arvame, vaid see, mida ühiselt otsustame.
Aeg oleks lähenemisi muuta.
Riigikogul on vormiline kuju – tegemist peaks olema elanike esindusega, on aga valitsuste käepikendus, millel puudub side kodanikega. Riigikogust on saanud tarbetu ja kulukas institutsioon, mis tegeleb vaid iseendaga ja valitsuskabineti tahte seadustamisega. Demokraatia alustala - võimude lahusus - ei toimi.
Poliitika Eestis põhineb diktaadil, isegi presidendi institutsioonist on saanud selle instrument.
Valimissüsteem toetab sellist lähenemist.
Kummaline, et Eestis määrab Riigikogu isikkoosseisu ja isiku, kes presidendi ametit peab tühine grupp inimesi. Meid on niigi vähe.
Kummaline on ka see, et võimuladviku arvates rahvast ei tohigi otsustusprotsessidesse kaasata, sest tavainimesed lähenevad erinevalt neist asjadele emotsionaalselt. Soovitakse maksude kaotamist, toetuste kasvatamist.
Nii see ei ole. Kodanikud soovivad valitsejatest erinevat lähenemist, kulutuste põhjendatust.
Poliitiline kultuuritus, mida Eestis viljeletakse, tuleneb erakondade rahastamisest ja seaduskeskkonnast (valimis- ja erakonnaseadus). Tuleneb lapsepõlvest.
Finantsiline sõltumatus – riigieelarvest ja sponsorlusest tagatud tulubaas – võimaldab praktiseerida nn tagatubadele rajatud demokraatiat. Valimisseadus (võimuladvikule) lojaalseid otsustusnuppude juurde sokutada.
Rõhuasetusi tuleb muuta. Vastasel korral pole rahvusriigil tulevikku.
No comments:
Post a Comment