Oleme vaesed ebaõnnestujad

Teet Kalmus (FB):
Ahv jooksis mööda metsa ja karjus: "Majanduskriis, majanduskriis!"
Hunt tuli vastu ja ütles: "Mis sa kisad? Ma sõin enne liha ja söön ka edaspidi, minu jaoks vahet pole."
Ahv jooksis edasi ja karjus: "Majanduskriis, majanduskriis!"
Rebane tuli vastu: "Mis sa karjud? Mulle andis kasukas enne sooja ja annab ka nüüd."
Ahv läks natuke eemale ja jäi mõttesse: "Tõesti-tõesti, mis ma ikka karjun. Mul oli p...se enne majanduskriisi paljas ja on seda ka edaspidi."


Loos on iva, kuid unustada ei tasuks seda, et vaatamata suurele emigratsioonile on „ahvide“ kogukond kasvanud, paljude „rebaste“ ja „huntide“ kasukad räbaldunud.
„Edukas“ fiskaalpoliitika (maksudega ja sotsiaaltagatistega trikitamised, praalimised) on reaaltulusid vähendanud, „ahvidelt“ viimasedki udemed tagumikult kitkunud.

Juulikuuses Euroopa Liidu inflatsiooniülevaates oli Eesti hindade kasvuliider. Isegi Rumeenia jäi seljataha.

Kaubad ja teenused peaksid meil kõrgepalgalistest riikidest oluliselt madalamad olema. Tööjõukulu omahinnas (seega ka müügihinnas) on oluline.
Erinevates riikides kaubitsevad ettevõtete rakendavad aga Eestis kõrgemaid hindu. Isegi autorehve müüvad ettevõtted Soomes odavamalt kui Eestis, rääkimata siis kõrgema käibemaksuga maksustatud toiduainetest.

Kõrged hinnad ei tulene meie ettevõtjate kasuahnusest, vaid kõrgest maksukoormusest (sh varjatud maksustamine), ebatervest konkurentsist (toetused, riigihanked, monopolid), elanike kesistest sissetulekutest (I kv mediaan netotöötasu alla 467 euro, olematud sotsiaalsed tagatised). Hinnakasv on riikliku fiskaalpoliitika tulem. Tegemist on võimuladviku praalimise viljadega.

Miinimum brutopalk on Eestis 278,02 eurot kuus. Netopalgana (see, mis arvele laekub) teeb see 241,53 eurot. Kui keegi väidab, et selline summa tagab toimetuleku, siis soovitaksin eeskuju näidata.

Miinimumpalk Eestis moodustab (Eurostati andmetel) 38 protsenti ELi riikide keskmisest miinimumpalgast. Majandusraskustes vaevlevas Kreekas ulatub see üle ELi keskmise. Sloveenias ja Hispaanias on see 103 protsenti keskmisest. Saksamaal, Taanis, Rootsis, Soomes, Itaalias, Küprosel ja Austrias miinimumpalk puudub. Tasemete pärast pole põhjust punastada.

Eestis ei saa paljud palgasaajad isegi närust miinimumi kätte, osad teevad selle saamiseks ületunde.

Töötukassa töötaja mitteametliku informatsiooni järgi pidavat Eestis olema üsna palju neid, kellele vaatamata täistööajale makstakse poole tööpäeva eest. Sellist võtet kasutatakse miinimumpalga nõude eiramiseks. Inimestel pole sellisest lähenemisest pääsu, sest sissetulekuta olemisele eelistatakse alandamist ja pakutavat piskut. Statistiliselt kajastub selline trikitamine tegelikkusest kõrgemas töötasus.

Kurb on olnud vaadata, kuidas võimuladvik teeb (paljudest) eestlastest kerjused, teeb kõik selleks, et Maarjamaa inimestest tühjaks jookseks.

Muudatuste tegemine Eestis pole lihtne, sest kodanikud pole otsustamistes vabad, sotsiaalkindlustussüsteem ei soosi seda. Sotsiaalsed tagatised Eestis on EL keskmisest (kogutoodangu kohta) kaks korda nadimad. Soomele jääme nominaalsummas alla koguni seitse korda.

Kriisieelse „ahvistaatuse“ saavutamiseks peaksid nominaalsissetulekud kasvama. Täpset suurust ei oska pakkuda, kuid madalama palgalistel peaks see (sh sotsiaalsed tagatised) poole suurem olema.

Ma ei usu, et inimesed on võimuladviku ülistuslauludest pimestatud, et ei teadvusta enam isegi elukeskkonna halvenemist. Kodumaalt lahkujate arv kinnitab, et mõistavad küll.