Ühiskonnale tuleks kasuks, kui ravimite väljakirjutajate arv kahaneks

Delfi kirjutab:
Ainuüksi Lääne-Virumaa võib aasta lõpuks ilma jääda neljandikust perearstidest, mis tähendab ihutohtri puudumist enam kui 15 000 inimesel.
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/perearst-arstide-nappus-voib-tuua-totaalse-kriisi.d?id=43462401


Eestis ei saa rääkida arstide puudusest. Nende paljususest on saanud raske kandam ühiskonnale.

Tervishoid pole efektiivne (tulemuslik). Peaks olema orienteeritud ennetuslikule tegevusele (profülaktilised uuringud, vaktsineerimised, elukeskkonna parandamine jne), tegeldakse aga tagajärgedega – raisatakse ressursse sümptomite varjamisele.

Eesti arstid paistavad esindavat ravimimüüjate huvisid, liiga kergekäeliselt kirjutatakse välja keemilisi pille. Palju ja vähe on muidugi suhteline. Ravimite maksumuste võrdlemine (erinevates ühiskondades) ei anna ülevaadet tendentsidest tervishoius. Ravimite osa tuleks vaadata tervishoiu üldkuludest. Unustada ei tasu ka elanike omaosalust (Eestis majandusühenduse kõrgemaid).

Eestlaste omaosalus arstiabi teenuses on majandusühenduse kõrgemaid, pakutav teenus aga kahtlase väärtusega.

Probleeme tervishoius ei tasuks taandada finantsvahendite puudusele (kasutatakse ebaefektiivselt), arstide töötasudele (ebaproportsionaalselt kõrged). Probleemide keskmes võiks olla patsient.

Ühiskonnale tuleks kasuks, kui ravimite väljakirjutajate arv kahaneks. Siis võib ehk loota ka rõhuasetuste muudatustele tervishoius.

Tervishoiu keskmes võiks olla patsient. Eestis on arstkond. Aruteludes domineerivad arstide sissetulekud, isiklik heaolu.



Ravimifirmade poolne arstide „moosimine“(reisid, kinkekaardid jmt) kannab vilju. Vastasel juhul kulutusi ei tehtaks.

Ravimite väljakirjutamine ei nõua erilist annet, võimaldab aga linnukest kirja panna („ravimine“ toimub) ja patsienti maha rahustada. Põhjus jääb aga sellise lähenemise korral kõrvaldamata, kulg muudetakse krooniliseks (finantsiliselt kulukaks).

Tervishoius tuleks teha korrektuure lähenemistes, kulutuste kasvatamisest patsientide huvide kaitsmiseks ei piisa. Vahendeid ja eesmärke ei tasu ühte patta ajada.



Mõni aeg tagasi kirjutasin:
http://eveges.blogspot.com/2010/08/kulud-tervishoiule-on-pohjendamatult.html