Vägivaldsus vahendite ümberjagamisel soosib kõrget inflatsiooni

EPL kirjutab:
Eesti hinnatõus oli märtsis euroala suurim. http://www.epl.ee/artikkel/596308

Vägivaldsus vahendite ümberjagamisel soosib kõrget inflatsiooni. Jaanuaris oli inflatsioon Eestis 5,1%, euroalal (17 riigi keskmine) samal ajal kõigest 2,3%. Veebruaris oli inflatsioon Eestis 5,7%.

Statistika järgi töötab avalikus sektoris pea kolmandik palgasaajatest. Kui arvestada aga kõiki palgasaajaid (MTÜd, sihtasutused, töövõtjad ja alltöövõtjad ning muud tegelinskeid) siis võib riigipiruka näksijate arv ulatuda pooleni elanikkonnast. IV kvartalis ületas riigisektori palgatase 15000.- krooni (omavalitsustes oli see mõnevõrra üle 10000.-).

Masu ajal langesid palgatasemed erasektoris ca 20%, avalikus sektoris vaid 1-2 %. 2010. aasta IV kvartalis ületas avalikus halduses makstav palgatase keskmist koguni 20%. Eristume teistest ühiskondadest avalikus sektoris tasutava kõrgema töötasu poolest. Reaalpalk peabki sellistes tingimustes langema, vastasel juhul kukub riigiks nimetatav monstrum kokku. Inflatsioon langetab reaalpalkasid, vähendab reaalseid sissetulekuid ka pensionäridel ja riiklike toetuste saajatel. Majanduskasvu tingimustes (riigieelarve mahu kosumise juures) elanike (reaal)sissetulekud vähenevad.

Hinnad kerkivad Eestis teistest kiiremini. Vaatamata sellele otsime tõusu põhjuseid maailma majanduses toimuvatest tendentsidest. Isegi (kohalikud) analüütikud rõhutavad teiste turgude mõju hindade kasvule. Tegemist on olulise, kuid mitte olulisima faktoriga - inflatsioon Eestis on ju teistest kordades kõrgem. Euroopa keskpank muretseb mõne protsendise inflatsiooni pärast, meie aga jätkame 5,1 % inflatsiooni lohutuse otsimist maailma majandusest. Eesti kõrges inflatsioonis tuleb osata näha sisetegureid. Välistegurid avaldavad mõju kõikidele turgudele, nendele pole mõtet pühenduda. Maksude (sh varjatud maksude) tõstmised, võimetele mitte vastav haldusstruktuur, monopolide ohjeldamatus, tingivad ebaloomulikult kõrget inflatsiooni majanduskeskkonnas.

Soovid ja võimalused ühiskonnas pole tasakaalus. Haldusstruktuuri võimalustega kohandamata, pole lootustki tasakaalustatud jätkusuutlikule majanduskasvule.

Elame riigis, kus on 500,000 palgasaaja ümber. Ühest riigi servast teise sõitmiseks kulutame vaid tunde. Kannatame aga suurriikliku gigantomaania all.

Riigi vahenditesse tuleks heaperemehelikumalt suhtuda, hoiduda kulutustest glamuurile.