Pärnu haigla kvaliteedijuhi magistritööst avaldatud info tõi paljudele kananaha ihule - meditsiinivigade tõttu pidavat Eestis aastas elu kaotama 1500 inimest. Üle 12 000 inimese saavad arstlike kokkupuudete tagajärjel kasu asemel kahju.
Nagu tavaliselt, vastutajaid pole.
Positiivne on vähemalt seegi, et vaatamata jõulisele ringkaitsele on puudustest hakatud rääkima.
Numbrilised näitajad pole alati võrreldavad. Öeldu kehtib ka nende kohta, millele tuginedes tervishoiule hinnanguid antakse.
Eesti tervishoiu alarahastamise ja arstide madalate töötasude väited pole vettpidavad.
13,4% riigieelarvest (üle 5% SKTst) kulub tervishoiule. Hariduskuludeks eraldatakse 11,6%. Ravikindlustusele suunatavad summad on kasvanud. Haigekassa eelarve võrdub 18% riigi maksutuluga. Vaatamata kulude kasvule, positiivseid tendentse pole märgata.
Tervishoiutöötajate töötingimustega ja töötasudega pole põhjust nuriseda. Paljudel ühiskonnas puudub sissetulek, suurel osal ei taga see toimetulekut.
2009. aasta märtsis toimunud palgauuringute järgi oli arstide keskmine kuupalk 26 498.- krooni. Kui ka sellist palka peetakse madalaks, siis tuleks kaaluda ameti vahetamist.
Arstkonna esindajad võiksid teadvustada, et kogukonna panus nende heaolu tagamisse on hindamatu. Tasuta haridus, ühiskonnaliikmete lugupidamine (amet on pretsiisne), kõrge töötasu, eneseteostuse võimalus, on väärtused omaette. Ihaldada võib ju ka enamat, kuid reaalsus teeb korrektuure.
Uuringute järgi on raviteenuse (tohtrite panus) mõju rahva tervisele tagasihoidlik (erinevatel hinnangutel 10-20%). Rahvuslikku jõukust ja tervishoiu korraldust (vähene ennetusele orienteeritus) arvestades on kulutused raviteenusele põhjendamatult kõrged.
Hinnangud on alati subjektiivsed, sõltudes huvigrupilisest kuuluvusest.
Huvigruppe tervishoius on kolm: teenuse saaja – patsient; teenuse osutaja- töövõtjast teenindaja; riik – maksude kogujast rahastaja.
Patsiendi roll kolmikus on kõige tagasihoidlikum, mis piirdub konstateerimisega. Teenuse osutaja on bossi rollis, kelle võimuses on korrektsioonide tegemine lähenemistes. Riigi roll piirdub rahakraanide keeramisega (maksuraha kogumises, ümberjagamises), isiklikule kasule orienteeritud osapoole saamahimu vaos hoidmisega.
Huvide erinevustest tulenevalt osapoolte koostöö ei suju – ressursse kasutatakse ebaefektiivselt, tulemuslikkus on kahtlane.
Eesti elanike panus raviteenuse rahastamisesse on teistest kõrgem. Kui New Yorgi osariigis kulutavad elanikud tervisekindlustusele 3–8 % palgast (pensionäridel ja kindlustamata erakorralise abivajajatele on tasuta), siis Eestis tuleb loovutada 13%. Raviteenuse kvaliteedid pole võrreldavad – personal ookeani taga on viisakas, ravijärjekorrad olematud, tulemuslikkus tunnetatav.
Kõrge maksustamise kõrval eristub Eesti ka elanike suure ravikulutuste omaosaluse poolest (24%). Omaosaluse tuletamisel pole arvestatud summasid, mida tehakse kvaliteetsema teenuse osaliseks saamiseks. Tegemist pole tühiste summadega.
Meenub soliidse härramehe aastatagune pihtimus, millest selgus, et vaatamata tervisekindlustusele tasus ta vastuvõtul 1000.- krooni. Ravimite pikaajalise tarbimise asemel suunati ta seetõttu operatsioonile. Südamerike viis härrasmehe manala teele, täpsustamata jäigi, kas tegemist oli ühekordse või korduva kontributsiooniga.
Teise näite tooksin lähedasema inimese kogemustest, kelle sisekõrvad on vastuvõtlikud põletikele. Ebameeldivuste (pikad järjekorrad, ükskõiksus) vältimiseks eelistab tema eravisiite. 500.- krooni tagab parema teenuse.
Toodud näited on omased postsotsialistlikele ühiskondadele, millesse Eesti kuulub. Ukrainas pidavat haiglaravil teenuse saamiseks juurde maksmine lausa normiks olema.
Toodud näited kinnitavad, et raviteenuse kulud Eestis ületavad statistilist tulemit, mistõttu pole seda põhjust heaoluühiskondadega võrrelda.
Riigi seisukohalt pole tervishoiuga nurisemiseks põhjust - kulutused on tuludega tasakaalus, süsteem toimib. Statistilised kulutused tervishoiule on küll heaoluühiskondadest mõnevõrra madalamad, kuid häbenemiseks pole põhjust. Eriti veel kui arvestada varjatult liikuvaid summasid.
Raviteenuse osutajate (arstide) arvates peaksid teised osapooled (patsiendid, riik) nende pilli järgi tantsima. Kesist teenust põhjendatakse raha puudusega, tegemistes vigu ei tunnistata.
Arstkonna soleerimise mõju Eesti tervishoius on tuntav, eesmärkidest ja vahenditest on valminud segapuder. Tervishoiu eesmärgiks peaks olema tervelt elatud aastad, paistab aga olevat arstkonna kapriiside rahuldamine.
Ravisüsteemi lisaraha nõudmine pole põhjendatud. Ravikulutused on kõrged, postsotsialistlik lähenemine (raha liigub varjatult, ennetuse asemel ravile orienteeritus) kahandab tulemuslikkust.
Lisaraha taotlemise asemel tuleks rõhuasetus muuta, teha pööre kvantiteedilt kvaliteedile. Ennetustegevusega ravikulutuste vähendamine, sümptomite peitmisele (kroonilise vormi kujundamine) tehtavate kulutuste vähendamine, oleks innovatsioon meditsiinis.
Nagu tavaliselt, vastutajaid pole.
Positiivne on vähemalt seegi, et vaatamata jõulisele ringkaitsele on puudustest hakatud rääkima.
Numbrilised näitajad pole alati võrreldavad. Öeldu kehtib ka nende kohta, millele tuginedes tervishoiule hinnanguid antakse.
Eesti tervishoiu alarahastamise ja arstide madalate töötasude väited pole vettpidavad.
13,4% riigieelarvest (üle 5% SKTst) kulub tervishoiule. Hariduskuludeks eraldatakse 11,6%. Ravikindlustusele suunatavad summad on kasvanud. Haigekassa eelarve võrdub 18% riigi maksutuluga. Vaatamata kulude kasvule, positiivseid tendentse pole märgata.
Tervishoiutöötajate töötingimustega ja töötasudega pole põhjust nuriseda. Paljudel ühiskonnas puudub sissetulek, suurel osal ei taga see toimetulekut.
2009. aasta märtsis toimunud palgauuringute järgi oli arstide keskmine kuupalk 26 498.- krooni. Kui ka sellist palka peetakse madalaks, siis tuleks kaaluda ameti vahetamist.
Arstkonna esindajad võiksid teadvustada, et kogukonna panus nende heaolu tagamisse on hindamatu. Tasuta haridus, ühiskonnaliikmete lugupidamine (amet on pretsiisne), kõrge töötasu, eneseteostuse võimalus, on väärtused omaette. Ihaldada võib ju ka enamat, kuid reaalsus teeb korrektuure.
Uuringute järgi on raviteenuse (tohtrite panus) mõju rahva tervisele tagasihoidlik (erinevatel hinnangutel 10-20%). Rahvuslikku jõukust ja tervishoiu korraldust (vähene ennetusele orienteeritus) arvestades on kulutused raviteenusele põhjendamatult kõrged.
Hinnangud on alati subjektiivsed, sõltudes huvigrupilisest kuuluvusest.
Huvigruppe tervishoius on kolm: teenuse saaja – patsient; teenuse osutaja- töövõtjast teenindaja; riik – maksude kogujast rahastaja.
Patsiendi roll kolmikus on kõige tagasihoidlikum, mis piirdub konstateerimisega. Teenuse osutaja on bossi rollis, kelle võimuses on korrektsioonide tegemine lähenemistes. Riigi roll piirdub rahakraanide keeramisega (maksuraha kogumises, ümberjagamises), isiklikule kasule orienteeritud osapoole saamahimu vaos hoidmisega.
Huvide erinevustest tulenevalt osapoolte koostöö ei suju – ressursse kasutatakse ebaefektiivselt, tulemuslikkus on kahtlane.
Eesti elanike panus raviteenuse rahastamisesse on teistest kõrgem. Kui New Yorgi osariigis kulutavad elanikud tervisekindlustusele 3–8 % palgast (pensionäridel ja kindlustamata erakorralise abivajajatele on tasuta), siis Eestis tuleb loovutada 13%. Raviteenuse kvaliteedid pole võrreldavad – personal ookeani taga on viisakas, ravijärjekorrad olematud, tulemuslikkus tunnetatav.
Kõrge maksustamise kõrval eristub Eesti ka elanike suure ravikulutuste omaosaluse poolest (24%). Omaosaluse tuletamisel pole arvestatud summasid, mida tehakse kvaliteetsema teenuse osaliseks saamiseks. Tegemist pole tühiste summadega.
Meenub soliidse härramehe aastatagune pihtimus, millest selgus, et vaatamata tervisekindlustusele tasus ta vastuvõtul 1000.- krooni. Ravimite pikaajalise tarbimise asemel suunati ta seetõttu operatsioonile. Südamerike viis härrasmehe manala teele, täpsustamata jäigi, kas tegemist oli ühekordse või korduva kontributsiooniga.
Teise näite tooksin lähedasema inimese kogemustest, kelle sisekõrvad on vastuvõtlikud põletikele. Ebameeldivuste (pikad järjekorrad, ükskõiksus) vältimiseks eelistab tema eravisiite. 500.- krooni tagab parema teenuse.
Toodud näited on omased postsotsialistlikele ühiskondadele, millesse Eesti kuulub. Ukrainas pidavat haiglaravil teenuse saamiseks juurde maksmine lausa normiks olema.
Toodud näited kinnitavad, et raviteenuse kulud Eestis ületavad statistilist tulemit, mistõttu pole seda põhjust heaoluühiskondadega võrrelda.
Riigi seisukohalt pole tervishoiuga nurisemiseks põhjust - kulutused on tuludega tasakaalus, süsteem toimib. Statistilised kulutused tervishoiule on küll heaoluühiskondadest mõnevõrra madalamad, kuid häbenemiseks pole põhjust. Eriti veel kui arvestada varjatult liikuvaid summasid.
Raviteenuse osutajate (arstide) arvates peaksid teised osapooled (patsiendid, riik) nende pilli järgi tantsima. Kesist teenust põhjendatakse raha puudusega, tegemistes vigu ei tunnistata.
Arstkonna soleerimise mõju Eesti tervishoius on tuntav, eesmärkidest ja vahenditest on valminud segapuder. Tervishoiu eesmärgiks peaks olema tervelt elatud aastad, paistab aga olevat arstkonna kapriiside rahuldamine.
Ravisüsteemi lisaraha nõudmine pole põhjendatud. Ravikulutused on kõrged, postsotsialistlik lähenemine (raha liigub varjatult, ennetuse asemel ravile orienteeritus) kahandab tulemuslikkust.
Lisaraha taotlemise asemel tuleks rõhuasetus muuta, teha pööre kvantiteedilt kvaliteedile. Ennetustegevusega ravikulutuste vähendamine, sümptomite peitmisele (kroonilise vormi kujundamine) tehtavate kulutuste vähendamine, oleks innovatsioon meditsiinis.
Järgnev kommentaar saabus e-posti:
ReplyDeleteSiiani arvasime, et oleme lihtsalt mingid virisejad ja et kõik see juhtub ainult meiega. Nüüd, pärast Teie (või Teie ja doktor Teele Orgse uurimuste põhjal) avaldatud artiklist EE-s saime aru, et asi on tegelikult väga tõsine ja see ei puuduta ainult meid. Siiski kirjutan paari sõnaga meie kokkupuuted meditsiinisüsteemiga, ehk oskate neid ära kasutada oma edaspidistes uuringutes ja võitluses õigete ja õiglaste raviteenuste eest.
Abikaasa (48). Mõned aastad tagasi mingil põhjusel hakkas tõusma kehakaal ja koheselt hakkasid paistetama käed ja nägu. Perearst kirjutab aga ainult vee väljaajamise tablette, mis, muide, teatud määral aitavad, kuid siiani pole määratud ei diagnoos ega suunatud ka eriarsti juurde, ise aga ei oska kuhugi pöörduda, probleem aga süveneb. Teine mure on pulss. Puhkeasendis 90-100, astudes üle õue – 120. Vererõhk normaalne. Probleem tekkis mõned aastad tagasi, võib olla seotud ka vee kogunemisega. Pidev väsimus, juba hommikul väsinud. Olen kuulnud, et selline kõrge pulss on väga ohtlik. Kuna perearst ei osanud midagi kosta, suunas kardioloogi juurde. Tema pealiskaudse vaatluse põhjal midagi ei leidnud, pulsi suhtes kehitas õlgu, ei tema küll aru ei saa, miks see nii kõrge on! Ja mure oligi lahendatud!
Mina ise (51). Kuna nooruses sai rasket tööd tehtud, selg nüüd annab päris tublisti tunda. Vahest olen valudes 2-3 päeva pikali. Perearst lasi teha seljapilti, kus oskas näha mingit tõsisemat probleemi diskidega ja koheselt suunas neuroloogi vastuvõtule. Neuroloog, selle asemel, et vaadata pilti ja küsitleda sümptomite kohta, kümmekond minutit pidas loengu, kui rumalad pidid olema tänapäeva inimesed, et üldse ei tea, millise hädaga millise arsti juurde minna (kusjuures mind saatis perearst), et igas bussipeatuses 10-st inimesest 8 kaebavad seljavalu jne, jne, samal ajal kirjutades perearstile vastuse, et mingeid leide ei tuvastatud (kuigi neid isegi ei otsitud). Kuna elame suhteliselt kitsikuses, palusin arstil väljastada ka mingi kiri registratuurile, et saaksin tagasi visiiditasu, kuna minuga ei tegeletud, mingit abi ei saanud ja üleüldse olin vale arsti juures. Sellepeale arst hakkas naerma ja lisas perearstile määratud kirjale, et patsient vajab psühhiaatri konsultatsiooni!
Sarnaseid seikasid saame nii oma kui lähedaste kogemustelt veel ja veel kirjeldada. Tunneme ennast tõrjutuna, abituna. On tõsine hirm tuleviku suhtes. Aastatega tulevad terviseprobleemid aina juurde. Kuidas võidelda tulevastega, kui ei tehta midagi praeguste ravimiseks?
Siin kirjutades ei arva, et Teie peaksite meid ravima või otsima väljapääsu konkreetsest olukorras, vaid, et erinevate andmete põhjal saaksite midagi ette võtta, kuna praegune olukord meditsiinis on masendav. Tegelikult süsteem lüpsab riiki mis jaksab, midagi erilist vastu andmata, riik aga teeb nägu, et midagi ei ole juhtunud.
Jätan esialgu nimed alla kirjutama kuna ei taha sattuda arstide kättemaksu ohvriks.