Thursday, August 26, 2010

Riik lööb toetustega raha laiaks

EPL kirjutab:
Maksumaksjate raha kulutamise otstarbekuse järele valvama seatud riigikontrolli audiitorid on lõpetanud hiigelsuure uurimuse aastatel 2004–2009 välja makstud ettevõtlustoetuste efektiivsuse üle. Kokku eraldati riigieelarvest sel perioodil ettevõtete arengu ning majanduse ajakohastamise nimel 7,4 miljardit krooni. Riigikontroll on aga teinud mitmeid karme tähelepanekuid, mis nende arvates näitavad, et soovitud tulemusi pole äriettevõtete toetamisest siiski saadud.http://www.epl.ee/artikkel/582384



Olles pikka aega tegutsenud erinevates ettevõtlusvaldkondades, koostanud hulganisti äriplaane, võin täie vastutusega väita, et riiklikud ettevõtluse arendamise struktuurifondid (nt EAS) pärsivad (soovitud) arenguid ühiskonnas (sh ettevõtluses).

Millele tuginen, kui väidan vastupidist paljudele poliitikutele ja struktuurifondide esindajatele?
1. Ettevõtjaga manipuleeritakse.
Kui legaalselt on võimalik saada kellegi teise rahakotist ressursse, siis seda ka ihaldatakse. Isegi siis, kui neid ei vajata. Sihtotstarbeline toetuste jagamine muudab prioriteet.
Kogemustele tuginedes kinnitan, et selliseid vahendeid kasutatakse ebaotstarbekalt. Toetused innustavad tegema korrektsioone tegemistes.

2. Konkurentsi moonutamine.
Üksikute ettevõtte toetamine halvab teiste (sama tegevusvaldkonna ettevõtete) konkurentsivõimet, õhutab ebatervet konkurentsi.
Meenub kunagine juhus, kui Eestis loodi uus puusöetootmisega tegelev ettevõte, mille tegevuse alustamiseks kaasati struktuurifondide ressursse. Uue ettevõtte toodangu omahind kujunes teistest madalamaks. Näiliselt oli toetuse andmine põhjendatud – loodi uued töökohad. Kuid tähelepanuta jäi see, et need jäid loomata teistes ettevõtetes.
Konkureerivate ettevõtete arv on Eestis niivõrd väike, et ühe toetamisele kaasneb paratamatult teiste konkurentsivõimet langus.

3. Toetuste madal efektiivsus.
Hõlpsalt saadud vahendeid kasutatakse ebaotstarbekalt, seda nii struktuurifondide administreerimisel kui ka ettevõtluses. Struktuurifondide administreerimise kulud on suured. Administreerimisega ametis olevad inimesed on aga ettevõtlusele kaotsi läinud ressurss.


Struktuurifondide administreerimiskulusid ei tasuks põhjendada Euroopa Liidu struktuurifondidest saadavate vahenditega. Ettevõtluskeskkond on tugevam ja arengujõulisem, kui sellesse riik vähem sekkub. Riik peaks tagama vaid soodsa seaduskeskkonna, ressursside jagamisele pühendumine on vale. Üksikute poputamine pärsib üldist arengut.

Võrdleksin ettevõtlusmaastikku looduskeskkonnaga. Ühe looma poputamine populatsiooni tugevamaks ei tee. Nõrk ja väetike poputatud loom on teiste hulgas määratud hukule. Looma või linnu käest söötmisele järgneb kasu asemel vaid kahju.
Nii on see ka ettevõtluses. Abirahad vähendavad majanduse tasakaalustatud arengut, pärsivad õiglast konkurentsi. Toetada võib küll sektorit, kuid mitte üksikuid ettevõtteid.

Mainimata jäi muidugi toetustega kaasnev korruptsioon. Ametnike ja poliitikute sahkerdamised on vaieldamatult ühiskonnale probleemiks, kuid mitte nii suureks kui konkurentsivõime langusega kaasnev.

Wednesday, August 25, 2010

Maksudes orienteerujad eksivad

Ärileht kirjutab:
Eestil on eeldusi saada Euroopa Singapuriks. Arengu nimel võiks riik veelgi tõsta alkoholi-, tubaka- ja kütuseaktsiisi, usub ärimees, Trigon Capitali nõukogu esimees Joakim Helenius.http://www.e24.ee/?id=303766


Joakim Heleniuse seisukohtade lugemine pani imestama. Imestasin selle üle, kust tema teab seda, mida tuleks maksusüsteemiga ette võtta.
Maksusüsteem on ikkagi ühiskondliku kokkuleppe küsimus, mitte kellegi eralõbu.

Maksudele tuleb läheneda tervikuna. Maksutulu ei ole veniv kummipall, mida annab igast küljest paisutada. Teatud piirist tekkib negatiivne efekti.

Muudatuste eelduseks on olukorra kaardistamine. Viimastel aastatel toimunud muudatused maksurindel on olukorra segaseks teinud. Isegi selle (maksukoormuse) suurus pole määratav. Tendentsid kinnitavad, et maksudega trikitamistega on üle piiri mindud.

Tänane EPL kirjutab, et pärimine muutub aina kallimaks. Lõivud kasvavad.
http://www.epl.ee/artikkel/582310

Analoogseid näiteid võib tuua palju.
Administreerimiskuludest kõrgemaid riigilõive tuleb käsitleda maksudena.

Maksudena tuleb käsitleda ka ravikindlustuse teenuse kättesaamatuse tõttu tehtud kulutusi. Maksustamiseks tuleks lugeda teistest ühiskondadest kõrgemat omaosalust ravimite soetamisel. Töötuskindlustus on maks. Haiguspäevade kompenseerimiseks tehtavad lisakulud võrdsustuvad samuti maksustamisega.
Arvestada tuleb kõiki makse, ka neid, mis kvalifitseeruvad varjatud ja imaginaarsete maksude alla, mille osa ühiskonnas on kõrge.
Varjatud maksustamiseks tuleb lugeda tasuta hariduse juures lastevanemate poolt tehtavaid kulutusi.
Riigi ja omavalitsuste omanduses olevate monopolide (Eesti Energia AS, Tallinna Vesi AS jt) kogutav dividenditulu võib lugeda mingis osas maksustamiseks.
Näidete jada võib igaüks jätkata.

Maksukoormuse hindamisel on oluline arvestada kõiki makse (ka neid, mis riigi- ja omavalitsuste eelarvetes maksudena ei kajastu), muidu jäämegi madala maksukoormuse müüdi varjus kahjulikke otsuseid langetama.

Riigi tulu ei sõltu niivõrd maksusüsteemist, kuivõrd maksumaksja jõukusest. Maksuteemalistel aruteludel ei tasuks unustada, et Eesti riik ei ole "õhuke". Ministeeriumide, ametkondade, ametite, sihtasutuste ja omavalitsuste arvu poolest võime end pidada võrdväärseks suuremategi riikidega.

Maksuteemalised arutelud muutuksid konstruktiivsemaks, kui jõutaksime selgusele lähtepunktis – maksukoormuse suuruses. Maksukoormus Eestis on aga väga kõrge, see on kõrgemaid Euroopa Liidus.

Nii nagu sisemajanduse kogutoodang ei anna täielikku ülevaadet kodanike jõukusest, nii ei anna ka riigieelarve ja omavalitsuste maksutulu ja sisemajanduse kogutoodangu jagatis ülevaadet maksukoormusest.

Riigi toimimise peaeesmärgiks peaks saama kodanikele inimväärse elukeskkonna ja turvalisuse tagamine. Valitsemine ja haldusstruktuur oleks selle saavutamise vahendiks, mitte eesmärgiks.
Unustada ei tasuks, et tegemata kulu võrdsustub tuluga, saamata jäänud tulu aga kuluga.

Tuesday, August 24, 2010

EER liikme pihtimus

PM kirjutab:
Aleksei Lotman: rohelisi ei köida võimu rituaalid.
http://www.postimees.ee/?id=302738

Aleksei öeldu lugemisel avastasin ennast muudelt mõtetelt, mida seostaksin erakonna eksistentsiaalsete eesmärkidega.
Sooviksin neid jagada ka teistega.
Monoloogide kummardajatel paluksin lugemisele aega mitte kulutada.
Nende ees, kes soovivad aruteluga kaasa tulla, oskavad kuulata ja mõista, teen aga sügava kummarduse.

Kirjapildis edastatava sõnumi omastatavus pidavat olema kõigest 10%. Interpretatsioon teeb oma töö. Nii väidavad vähemalt teadlased.
Aga just seetõttu on raske (kui mitte võimatu) kirjameedia vahendusel kujunenud kuvandit muuta. Eestkõneleja võib rääkida erakonna kangelastegudest, üllastest ponnistustest ja ideedest, kuid lugejad teevad ikka omad järeldused. Isegi üksikute sõprade postitatud kommentaarid ei mõjuta üldist meelsust.

Kesine toetus (sama, mis potentsiaalne valijate arv) erakonnale näitab, et kirjapildis edastatavatest sõnumitest pole eriti kasu – sellest ei piisa toetuse võitmiseks.
Toetuseta erakondi aga ei vajata. Erakonnad on ellu kutsutud masside esindamiseks, mitte isiklike (erakondlike) eesmärkide teostamiseks.

EER kahepalgelisus (räägime otsedemokraatiast ja säästlikkusest, kuid ise seda ei praktiseeri jmt) on langetanud esinduskoja värava tõkkepuu – pole isegi vähimatki lootust pääseda järgnevasse koosseisu. Seda muidugi juhul, kui sõnadele ei järgne teod.

Peaksime möödalaskmisi tunnistama. Enesekriitikata autoriteet ei taastu.

Koalitsiooni toetamine maksude (sh varjatud maksutõusud) tõstmisel on paljude arvates üks erakonna möödalaskmisi. Opositsioonierakonnana oleks pidanud jõulisemalt seisma riigi huvide eest. Kildkonna (st koalitsiooni) toetamine on kaugel ühiskonnaliikmete eest seismisest.

Rohelisi seostatakse kõrge töötusega, tasakaalustamatu majanduskasvuga, toimetulekuraskustesse sattunute kasvuga.

Lõhe valitsuse ja rahva vahel on ju üüratu. Üksnes Edgar Savisaare toel see üldse toimibki. Selline vastandumine kasvatab koalitsioonierakondadel (RE, IRL) toetajate ridu. Paraku vähendas see EER toetust. Isegi protestihääled kahanevad. KE vastandumine pole originaalne, pealegi korjavad sellel küpsenud „saagi“ jõulisemalt tegutsevad erakonnad.

Möödalaskmisi on olnud kuradima palju. Samas - kellel neid siis pole:-)))?

EER kuvand vajaks kardinaalset muutmist.

Võimalusi on mitmeid. Nende üle võiks arutleda.

Soovitaksin (vaatamata lugupidamisele nende isikute vastu) kaaluda fraktsioonijuhtide distantseerimist valitud organite (sh volikogu, fraktsioonijuht ja asejuhi, nõukogud jmt) tegemistest, peatada (vähemalt valimisteni) nende erakondlikud esindusfunktsioonid. Ma teadvustan, et tegemist on väga radikaalse sammuga, kuid see võimaldaks vähemalt mingiski osas taastad kunagise usalduse.
Valijad oskavad hinnata enesekriitikat.

Möödalaskmiste tunnistamise kõrval tuleks aktiviseerida erakondlik siseelu: hakata kaasama „talveunes“ olevaid liikmeid (ja piirkondi) otsuste langetamisesse, prioriteediks tõsta liikmeskonna kasvatamine, piirkondade esindajate juhatuse tegemistesse kaasamine, volikogu ja toimkondade sisuline käivitamine jmt. Suhtumine liikme staatusesse vajaks ümberhindamist – liige on ühistegevusse panustaja, mitte erakonna 1000 liikme nõude täitmiseks kogutud hall mass.

Erakondade toetuste uuringutest ei tasuks lasta ennast eksitada.
Selline toetus väljendatakse vaid poolehoidjate jagatisena, mis ei kajasta üldist meelsust. Nii võrdub 5% uuringutel kajastuv toetus üksnes ca 3%-ga. Ümarduste ja lubatud vea piiri arvestamine võivad poolehoidjate arvu kahandada 2%. Arvestada võib vaid 1-2% toetushäälega. Madalamale langeda polegi võimalik – ennast toetame ju ikka, osa protestihäältest ei jää ka kogumata.

Eelmistel riigikogu valimiste eel oli toetus erakonnale soliidne, uuringute andmetel ületas see kohati 10 % (minu mäletamist oli koguni 12% ). Valimiste eel hakkas toetus langema. Teisiti ei lähe ka seekord, sest oleme valimiskampaanias amatöörid. Pealegi pole aktivate kvaliteet endine. Aga just seetõttu tuleks eelistada voorustest rääkimisele probleemide (enda vigade) teadvustamist, nende kõrvaldamist.

EER valitud võiksid pakkuda jätkusuutlikkuse tagamiseks radikaalsemaid tegevuskavasid. Vaenlaste otsimine tuleks aga unustada.

Sponsoritele kummardamist pean valeks sammuks. See suunab vilkuvale EER eluküünlale vaid uut tuult juurde.

Olen pikka ega mõelnud, keda ikkagi esindab EER fraktsioon. Pole seda tänaseni teadvustanud.
Programmiliste tõdede elluviimist ei tasu mainida. Tegemist on tervikdokumendiga. Üksikute punktide eelistamine eeldaks vähemalt liikmete vahelist kokkulepet, sest sellega moonutatakse (kahjustatakse) ühiselt reastatud eelistusi.

Monday, August 23, 2010

Erakonnad võiksid teadvustada osalust tööturukriisis

Delfi kirjutab:
"Meie eesmärgiks on registreeritud töötuse määr viia ühekohalise numbrini. Mart Laari poolt välja käidud eesmärk luua 50 000 uut töökohta on tänaseks täidetud – aasta algusest alates on tekkinud 62 477 uut töökohta," ütles Margus Tsahkna.http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/article.php?id=32686771



Lähenegem sellisele väitele teisest küljest.
Kahekohalise majanduslanguse tingimustes maksude tõstmine riigitulusid ei kasvata. Võrdlusbaasi puudumine (puudub endine maksukeskkond) ei võimalda öeldut faktidega ilustada. Demagoogia tundku ülemvõimu.

Ühendatud anumate reegel kehtib aga paraku ka rahanduses (ühe maksu vägisi kasvatamisele järgneb teiste alalaekumine, seda muidugi juhul kui ressurssi ei jätku).

Aasta alguses tõstetud maksumäärad andsid vaibumismärke näitavale töötusele uut hoogu. Kahe esimese nädalaga registreeriti 5503 töötut. Tendents jätkus mõnda aega. Töötute registreerimine vaibus peamiselt uute töötute lisandumise vaibumisega. Sellel ei pruugi olla seost töökohtade tekkimisega. Tegemist võib olla agressiivse töötute registris hoidmise poliitika viljadega (valimised on ju tulemas, tulemused vajavad ilustamist).

Töötute arvu ühiskonnas ei tea keegi. Teatakse et neid on üle saja tuhande. II kvartalis oli hinnanguliselt töötuid ca 128 000. Vähenemine I kvartaliga võrreldes oli 9000.

Sellistes tingimustes rääkida erakondade panusest töökohtade loomisesse on halenaljakas. Nii võib ju väita, et erakondade panuseta oleksime kõik töötud.

Koalitsiooni (ja teda toetanud roheliste) panus ebanormaalses kõrges töötute arvus on tuntav. Seda oleks saanud (õigel ajal toimunud) strukturaalsete muudatustega vältida.

Eesti väiksust arvestades võiksime olla teiste võrreldes esirinnas.
Oleme aga (paljudes näitajates) punased laternad, oma tegemistes paindumatud ja jäigad.

Elame riigis, kus on ca 550,000 palgasaajat. Ühest riigi servast teise sõitmiseks kulutame tunde. Sellise riigi haldamine ei ole keeruline. Valitud on selle keerukaks teinud.

Tunnistagem - maksude tõstmine kahekohalise arvuga mõõdetavas majanduslanguses kasvatas töötust. Koalitsioon langetas maksudega trikitamistega valesid otsuseid, eiras elementaarseid majandusteoreetilisi põhimõtteid.

USA majandusajakiri Forbes paigutas Eesti maailmas kolme majanduskriisis kõige enam kannatanud riigi hulka. Koalitsioonierakonnad võiksid oma osa kolmikusse jõudmisel tunnistada. Valijad andestavad.

Töötute registrist kustutamise agressiivsuse kõrval tuleks teadvustada ka ajutiste meetmete (sotsiaalsed töökohad, kuuekuine 50% palgatoetus töötu tööle võtmise korral) mõju töötute arvu vähenemisele. Tegemist võib olla fiktsiooniga, mille jätkusuutlikkus on kaheldav. Tagajärgede leevendamise asemel tuleks panustada põhjuste likvideerimisele.

Sunday, August 22, 2010

Tasuta haridus on sõnakõlks

EPL kirjutab:

Sellest, kuidas lapsevanemad rahapuuduses olevates lasteaedades oma jõududega remonti teevad, on Eesti Päevaleht juba varem kirjutanud. Septembrikuu lähenedes on hakanud õpilaste vanemate käest abi paluma ka pealinna koolid.
http://www.epl.ee/artikkel/582107



Tasuta hariduse juures tehtavaid pakilisi kulutusi tuleb käsitleda maksustamisena.
Juba töövihikute soetamise kulu muudab tasuta hariduse sõnakõlksuks. Rääkimata siis muudest hariduse omandamisega kaasnevatest kuludest.
Põhjanaabrid ei pidavat praktiseerima sellist elanike maksustamist.

Lugesin mõni aeg tagasi sellest, et meie liiklusregistri lõivud pidavat Soomes omadest poole kõrgemad olema. Ka paljud teised riigilõivud on sissetulekutega võrreldes ebaproportsionaalselt kõrged. Administreerimiskuludest kõrgemad riigilõivud võrdsustuvad maksustamisega. Vaatamata isegi sellele, et statistiline maksukoormus seda ei kajasta.

Eristume teistest ühiskondadest maksustamisega trikitamise poolest. Varjatud maksustamise osas oleme aga vaieldamatud EL liidrid.

Saturday, August 21, 2010

Riik maksku töötutele inimväärset abiraha

Maksupoliitikaga tehakse imet, samas saab sellega ka kõik untsu keerata. Selleks, et untsu keeramist vältida, on oluline teadvustada maksupoliitika peaeesmärki.

Maksude peaeesmärgiks ei saa olla riigieelarve kasvatamine, vaid eelkõige majanduse toimimiseks vajaliku keskkonna loomine, väärtushinnangute kujundamine.
Kõrge töötute arv on tingitud eesmärkide valest püstitusest.

Ühiskonna kohustuseks on elu hammasrataste vahele jäänute abistamine.

Eesti peaks sotsiaalse turvalisuse poolest EL keskmiste riikide hulka jõudma. Oleme Euroopa Liidu kitsimad. Kui EL keskmine sotsiaalkulutuste osakaal sisemajanduse koguproduktist moodustas 26,9%, siis Eestis oli see ainult 12,4% (2006.a, Eurostat). Sisemajanduse koguprodukti kasinusest ei tasu aga isegi rääkida.

Tulemuse määrab eesmärgi püstitus.

Riigi toimimise peaeesmärgiks peaks saama kodanikele inimväärse elukeskkonna ja turvalisuse tagamine. Valitsemine ja haldusstruktuur on vahend, mitte eesmärk.

Eesti riik ei ole üldsegi nii õbluke, kui arvatakse. Ministeeriumide, ametite, ametkondade, sihtasutuste ja omavalitsuste arvu poolest võime end pidada võrdväärseks paljude suuremate riikidegagi.

Rääkida sellest, et riigi poolt eraldatavad abirahad rikuvad töötuid, on põhjendamatu. Riigieelarvest eraldatav (töötu) abirahad on olematud, mida makstakse liiga lühikest aega. Abirahade suurus on sõltuvalt päevade arvust kuni 1020 krooni kuus. Makstakse maksimaalselt 270 päeva.

Riikliku abiraha ei tasu segi ajada töötuskindlustusega, mille eest tasuvad ettevõtted ja palga saajad. Mainitud summad ei tule riigieelarvest.

Demokraatlikuks ühiskonnaks tituleeriv Eesti teeb töötutele liiga. Põhjendamatu on neid kohustada seisma (iga kuu) tööturuameti järjekordades ainult selleks, et kunagi tehtud seadusesäte seda sätestab. Seaduseandja isegi ei tule selle peale, et järjekorras seismine on vaevarikas, mõttetu ja kulukas tegevus.

Elame ühiskonnas, kus ministri positsiooni (hüvitise poolest) hinnatakse pensionäri staatusest 20 korda kõrgemaks. Riigikogulase ja tavakodaniku miinimumpalga suhtega tagatakse liidriroll Euroopa Liidu sõbralikus peres.

Kriisiolukorras tuleks töötute eest paremini hoolitseda. Pikemaajalise 1000-kroonisest suurema toetuse maksmine 101 riigikogulase, 13 ministri, 25 ametkonnajuhi jpt kõrgepalgaliste hüvitiste vähendamise juures ei valmistaks ühiskonnale erilist raskust. Eripensionide vähendamisega suudaksime neile ehk isegi tagada isegi minimaalsed eluks vajalikud tingimused. Takistuseks ei ole vahendite puudus, vaid eelistused.

Külluses valitud esindajad osutusid tööjõu kriisis saamatuks. Isegi iseenda tulude langetamisega ei tuldud toime.

Poliitiline kultuur Eestis paistab toimivat vaid ärategemisel, ühiskonna (kõikide jaoks) paremaks muutmine paistab teisejärguline olevat.

Töötud vajaksid suuremat riiklikku tuge. Tervisekindlustus peaks ka regulaarse töötukassa külastamiseta kõigile tagatud olema.

Friday, August 20, 2010

Valimistulemuste ennustamisel ei saa tugineda minevikule

EPL Kärt Anvelt kirjutab:
Riigikokku pääsemiseks tuleks kuidagi ligi meelitada kümneid tuhandeid hääli.
Möödunud valimistel tõi Rahvaliidule 100 ja rohkem häält 77 kandideerinut. Kõige rohkem ehk 2855 häält kogus Villu Reiljan, kelle taaskandideerimine on ebatõenäoline. Kuigi Rahvaliidust on Reiljan seoses kriminaalkorras süüdimõistmisega välja astunud, oleks tal siiski erakonna nimekirjas kandideerimine võimalik. Kümme üle saja hääle toonud inimest on Rahvaliidust välja astunud ja on praegu parteitud, 13 on astunud sotside leeri, mõned on parteist välja astumas ja sotside või Keskerakonnaga liitumas, mõned inimesed on juba liitunud Reformierakonnaga – näiteks Tarmo Mänd (möödunud riigikogu valimistel 763 häält) ja Aivar Sõerd (223) või Keskerakonnaga – Ülle Luht (337), Peeter Mardna (159).
http://www.epl.ee/artikkel/582037


KOV valimisi (va Tallinn ja mõned erandid) saab lugeda isikuvalimisteks. Valitakse ju siis persoone, mitte erakondi.
Riigikogu valimistel valitakse paraku erakondi. Isiku kogutavad hääled sõltuvad paigutusest nimekirjas.

Persoonid avaldavad mõju erakonna häälesaagile, kuid nende enda häälesaak sõltub paigutusest valimisringkonnas.
Paigutus piirkonnas loob eeldused isikumandaadi saamiseks (eelmistel valimistel oli selliseid vist 10), määrab isikliku häälesaagi. Kunagiste esinumbrite madalam paigutus vähendab nende häälesaaki, kuid kasvatab samas teiste oma.

Esinumbrid (esikolmik) koguvad alati enam hääli. Öeldu kehtib ka nimekirjas kõrgema paigutusega naiste (võis siis meeste) kohta. Selline on juba valimissüsteemi rusikareegel.

Aga just nimetatud põhjusel ei tasuks kandidaate võrrelda varasemalt kogutud häälesaagi järgi. Tuleks arvestada ka paigutust nimekirjas.

Ma poleks üldsegi üllatunud kui esinumbriks paigutatud telefonipost koguks Riigikogu valimistel järgnevate ees enam hääli:-)))
Kindlasti koguks ta nimekirja teisest pooles neid enam. Olenemata isegi sellest, kes siis lõppu paigutuvad.

Üldriiklikud nimekirjad (selles, milles valijad ei orienteeru) on loodud vaid selleks, et võimul olijatele järjepidevus tagada. Valijatel pole paraku sellisest krutskist õrna aimugi. Seda ei teadvusta isegi ajakirjanikud.

Thursday, August 19, 2010

Leivakartelli näide

EPL Andres Reimer kirjutab:
Kuid kartellilepe tähendaks seda, et meie kõik hakkame kaupade eest liiga palju maksma. Veel hullem: me peame hakkama üha viletsama kauba eest üha rohkem maksma.
Leivaliidu 18 liiget tulid nädalavahetusel kokku, analüüsisid turuolukorda ja jõudsid ühisele arusaamale, et vanaviisi enam ei saa – leiva hinda võib varsti 10–20 protsenti tõsta. Hinna-tõusu kutsuvat esile jahu kallinemine, kuigi jahu osatähtsus leiva hinnas jääb viiendiku piiridesse.

http://www.epl.ee/artikkel/582029&kommentaarid=0#k2784273



Konkurentsi piiravad kokkulepped (hinnakokkulepped) pärsivad soovituid arenguid. Kartellikokkulepetel ja monopoolsusel põhinevad majandustegevused on ebaefektiivsed, ühiskonnale kahjulikud.

Kesise nõudluse tingimustes pühendutakse restruktureerimisele, efektiivsematele lahenduste otsimisele. Kartellilepped võimaldavad nimetatud põhimõtet eirata, ajada monopoolsetele ettevõttetele sarnast majanduspoliitikat – panustada vaid teiste kukru tühjendamisele. Monopoolne seisund võimaldab kallutada kaupade ja teenuste hindu pakkujal endale sobilikus suunas.

Tulemuseks on tasakaalustamata majandusareng, kõrge töötus ja inflatsioon.

Kartellilepete ja monopoolsete ettevõtete mõju oodatud arengutele on negatiivne. Öeldu kehtib ka suunatud riigihangete kohta, millel on kartellileppega sarnaseid tunnuseid. Suunatud riigihanked pidavat olema aga pigem tava kui haruldus.

Monopoolsust soosiv regulatsioon vajaks ümber hindamist, kohendamist.
Selline tulu ei tee jõukamaks. Monopolide (sh Eesti Energia AS) tulu, tootjate hinnakokkulepete või suunatud riigihangete tulemusel saavutatud majanduskasv, teeb ühiskonna vaesemaks.

Sunday, August 15, 2010

Spekulatsioonid homosuse ümber...

ÕL kirjutab:
Oskar Lutsul ei ole „Kevadet" ümber kirjutada tarviski, sest raamatus on selgelt aru saada, et Arno ongi gei, kommenteeris Geiklubi Angel tegevjuht Reimo Mets haridus- ja teadusminister Tõnis Lukase nalja viskamist homoabielude käsitlemise üle Eesti koolides.
„"Kevadet" ei ole vaja muuta, „Kevades" on ridade vahelt väga selgelt öeldud, et Arno ongi seksuaalvähemus," rääkis geiklubi Angel tegevjuht Reimo Mets Kanal 2 „Reporterile". „Minu arvates ei ole vaja seda raamatut ümber kirjutada ega ole ka vaja Oskar Lutsu hauast välja kaevata, täpselt sama moodi nagu ei ole vaja hauast üles tõsta Oscar Wilde'i."
Metsa arvates peaks siis ümber kirjutama kogu maailma ajaloo ja kirjanduse ning hakkama lahkama, mis on homoseksuaalsus ja mis mitte.
http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=390599



Spekuleerida võib iga teema üle.
Demokraatia aga tähendab enamuse seisukohtade ülimuslikkust.
Avalikus elus tuleb alluda enamuse tahtele – meeldib see siis või mitte. Sellega tuleb ka omasoo ihaldajatel leppida.

Elusloodus on maailma suurimaid imesid. Ainuüksi Eesti territooriumil arvatakse elavat üle mitmekümne tuhande erineva liigi. Osa neist varjavad ennast nii oskuslikult, et isegi teadlased pole suutnud neid avastada. Vaatamata elusorganismide paljususele ja mitmekesisusele on neil üks ühine sarnasus -elatakse järglaste nimel. Järglastele ohverdatakse kõik.

Tunnistan - mind teeb murelikuks see, et inimesed on hakanud üha enam eelistama isiklikku kasu, sellest saadavat naudingut.

Raske on leppida sooliste eelistuste taganõudmisega, kõikvõimalike seksuaalsete orientatsioonide huvide eest võitlemisega. Selline (egoistlik) ellusuhtumine ja enesekesksus ei toeta jätkusuutlikku looduskeskkonda, naeruvääristab traditsioone.

Aga see on vaid minu isiklik arvamus.

Suhtun respektiga kõikidesse otsustesse, mida demokraatlikult langetatakse – olgu tegemist kasvõi homo-abielude seadustamisega.

Probleemide salgamine pärsib oodatud arenguid

EPL Heiki Suurkask kirjutab:
Kui majandus kasvas, oli kõik pahasti. Kui majandus langes, oli kõik pahasti. Kui majandus hakkas uuesti kasvama, on jälle kõik pahasti.http://www.epl.ee/artikkel/581782


Olen arvamusloo autoriga täiesti vastupidisel seisukohal – pühendunult räägime voorustest, tegeleme olukorra ilustamisega.

Probleemide mitte teadvustamine soosib kriiside teket, pärsib oodatud arenguid.

Rahuloluks pole põhjust. Polnud seda ka siis, kui majanduskasvu mõõdeti kahekohalise arvuga, töötus oli aga olematu.

Paljudel kaasmaalastel puudub sissetulek, veelgi enamal ei taga see inimväärset elu. Eestisse saadetavad toiduabi pakikeste koormad tekitavad pigem hämmingut kui rahulolu.

Kõrge töötus pole ainukeseks probleemiks ühiskonnas.

Töötuse teadvustamise kõrval tuleks teadvustada ka kesisest sissetulekust tulenevaid probleeme.
I kv statistiline brutopalk oli 11 855 kr. Mediaanpalk (brutopalk, mida teenib enam inimesi) oli sellest palju madalam. Brutopalk sisaldab maksusid, mida tööandjad seadustest tulenevalt kinni peavad. Netopalk on oluliselt madalam (arvestatakse maha tulumaks, töötuskindlustused). Töötava inimese keskmist sissetulekut mõõdetakse 7000 krooni ringis.
Suurema osa elanikkonna sissetulekutest on mainitud summast väiksemad.

Inimeste sissetulekud ei vasta kaupade ja teenuste hinnatasemetele, ei ole piisavad ettevõtluse konkurentsivõime ega riikliku jätkusuutlikkuse tagamiseks.

Oodi laulmine ajal, mil toimetulekuraskustes inimeste arv on kolossaalne, on kohatu.
Ei tasuks loota, et oodatud tendentsid saabuvad teiste ühiskondade ponnistustest.

Ühiskond peab üleval loendamatu arv eripensionäre, valitud suplevad (elanikega võrreldes) külluses. Eristume kesise elanike sotsiaalse turvalisuse ja ebavõrdsuse poolest. Kui EL keskmine sotsiaalkulutuste osakaal sisemajanduse koguproduktist moodustas 26,9%, siis Eestis oli see ainult 12,4% (2006.a, Eurostat).

Negatiivsed demograafilised tendentsid näitavad oma palet. Prognoositavatest palgakasvudest ei piisa vajalike pensionisummade kogumiseks. Sama kehtib ka arstiabi ja muude vajalike vahendite kogumise kohta. Maksumäärade tõstmine pole mõeldav, sest võtta ei saa sealt, kus pole.

Paljud olulised indikaatorid ühiskonnas on punases, nende kõikide esitamine antud kirjatükis läheks pikaks, pealegi pole sellel mõtet - kirjutis muutub raskesti loetavaks, melanhoolseks.

Muide, Saksamaa 2,2 protsendiline majanduskasv on Eesti 3,5-sest saavutusest palju parem tulemus, sest võrdlusbaas on soliidsem. Järelduste tegemisel on oluline tugineda võrreldavate arvude võrdlemisele. Suvaliste arvude kõrvutamine viib valede järeldusteni, tingib ebaõigeid otsuseid.

Probleeme tuleb teadvustada, siis saab ka tendentse soovitud suunas mõjutada. Voorustele pühendumisega jäämegi räsitud hiirekeseks, kes ennast tiigrina ette kujutab.

Saturday, August 14, 2010

Tööturg on prognoosimatu

EPL kirjutab:
2010. aasta II kvartalis oli töötute hinnanguline arv 128 000 ja töötuse määr 18,6%, teatab Statistikaamet. Töötus vähenes esmakordselt pärast ligi kaheaastast järjepidevat kasvu.
Töötute arv, mis alates 2008. aasta teisest poolest järjepidevalt kasvas ja tänavu I kvartalis rekordilise 137 000-ni tõusis, vähenes II kvartalis 9 000 võrra. Töötuse määr langes 19,8%-st 18,6%-ni.
http://www.epl.ee/artikkel/581772



Kolme kuu jooksul 9000 töötute vähenemine on positiivne uudis. 6,5 protsendine muutus peaks juba tuntav olema.

Rakendatud meetmete ja olukorra tõsiduse taustal ei paista paraku saavutus erilisena. Sotsiaaltöökohtade loomise ja tööandjale nn palgatoetuse (50% kuue kuu palgast) maksmise tingimustes on töötute 1,2 protsendipunktine vähenemine isegi tagasihoidlik tulemus.

Võib vaid oletada, milline oleks tendents siis, kui nimetatud meetmeid poleks rakendatud.

Rahuloluks pole aga põhjust eelkõige seetõttu, et tegemist on ajutiste meetmete tulemiga, mille lõppedes olukord taastub, või võib koguni hullemaks minna. Ajutistel (kuntslikel) aktsioonidel on sageli pikemas perspektiivis oodatule vastupidine mõju.

Tööturul toimuv pole kontrolli all. Edasised tendentsid on prognoosimatud.

Arenguid tuleks mõjutada seadus- ja maksukeskkonnaga, mitte tulemile peale maksmisega.

Maksude tõstmisi planeerides on oluline teadvustada, et maksutulu ei sõltu niivõrd maksusüsteemist, kuivõrd maksumaksja jõukusest. Maksude ja sotsiaalsete tagatiste trikitamised on kontrolli alt väljunud tööturukriisi suuresti põhjustanud.

Muutmist vajaks (tööturu toimimise) keskkond, tagajärgede lihvimise peale ei tasuks ressursse laristada. Eelpool mainitud meetmed paraku „lihvimise“ alla grupeeruvad.

Friday, August 13, 2010

Majanduskasv ei ole eesmärk omaette

Eesti majandus kasvab jätkuvalt, kui Saksamaa ja Skandinaavia hästi edenevad, kinnitas Arengufondi nõunik Heido Vitsur.
uulis toimunud järsk impordi kasv võib olla seotud just majanduskasvuga, tellimuste arvu suurenemisega eksportivale sektorile. Kui see oletus peab paika, siis saab III kvartal hea stardikiirenduse, lausus Vitsur.
http://www.epl.ee/artikkel/581656



Majanduskasvu saavutamine ei ole eesmärk omaette.
Lisaväärtusel ja lisaväärtusel on kvalitatiivne vahe.
Rõõmu tuleks tunda üleüldisest, tasakaalustatud arengust. Üksikute sektorite ja ettevõtete arengul on mõru mek man. See toimub tavaliselt kellegi või millegi arvel.

Üksikute sektorite kasv võib olla isegi ebasoovitav (nt elanike tervise arvel saavutatud kasv, avaliku halduse või riigikaitse kulutuste kasvatamisega saavutatud kasv jmt), see võib teha ühiskonna vaesemaks. Ka monopoolsete ettevõtete hinnasurve kasvatab küll kogutoodangut, kuid teeb kodanikud vaesemaks.

Peale kahekohalist langust paistab 3,5 protsendiline kasv kahvatuna. Teiste kasvud tulenevad ju palju madalamast langusest.

Hinnangu andmisel tuleks tugineda võrdlusbaasile. Selle tuginedes pole meil põhjust tralliks. Põhjust ei anna isegi see, kui selline kasv on jätkusuutlik.

Eesti ettevõtlus rajaneb mikro-, väike- ja keskmise suurusega ettevõtetel. 2000. aastal moodustasid näiteks 70 % äriühingutest mikroettevõtted. Suurettevõtete osa oli alla 1 %.

Üksikute suurettevõtete edu ei anna põhjust optimismiks.

Tõeline majanduskasv avaldub mikro-, väike- ja keskmise suurusega ettevõtete tulemustes – seda tunnetavad ka ühiskonnaliikmed.

Hea muidugi, et seekordne langus on peatunud. Samas - ega polnud ka ruumi langemiseks.

Lootkem nüüd vaid imele – strukturaalseid muudatusi pole ju toimunud.
Praeguse tempoga taastumine võtab ikka väga kaua aega.

Thursday, August 12, 2010

Saamatud juhid kogevad raskusi motiveeritud töötajate leidmisel

Üle tuhandele inimesele tööd andev kaupmees ja toiduainetööstur Oleg Gross arvab usutluses Ärilehele, et riik teeb töötutele oma abirahadega karuteene.
http://www.epl.ee/artikkel/581626



Saamatud juhid kogevad (ka tööturukriisi tingimustes ) raskusi motiveeritud töötajate leidmisel.

Kui Oleg Grossil on raskusi töötajate värbamisega, siis tuleks otsida vigu oma tegemistes.

Tööl käimisega kaasnevad lisakulud, palk ja netotulu ei ole võrdsed.


Aeg oleks teadvustada, et kõrge töötute arv on tingitud eesmärkide valest püstitusest.

Maksude peaeesmärgiks ei saa olla riigieelarve kasvatamine, vaid eelkõige majanduse toimimiseks vajaliku keskkonna loomine, väärtushinnangute kujundamine.

Ühiskonna kohustuseks on elu hammasrataste vahele jäänute abistamine.

Eesti peaks sotsiaalse turvalisuse poolest EL keskmiste riikide hulka jõudma. Oleme Euroopa Liidu kitsimad. Kui EL keskmine sotsiaalkulutuste osakaal sisemajanduse koguproduktist moodustas 26,9%, siis Eestis oli see ainult 12,4% (2006.a, Eurostat). Sisemajanduse koguprodukti kasinusest ei tasu aga isegi rääkida.

Tulemuse määrab eesmärgi püstitus. Riigi toimimise peaeesmärgiks peaks saama kodanikele inimväärse elukeskkonna ja turvalisuse tagamine. Valitsemine ja haldusstruktuur on vahend, mitte eesmärk. Eesti riik ei ole üldsegi nii õbluke, kui arvatakse. Ministeeriumide, ametite, ametkondade, sihtasutuste ja omavalitsuste arvu poolest võime end pidada võrdväärseks paljude suuremate riikidegagi.

Rääkida sellest, et riigi poolt eraldatavad abirahad rikuvad töötuid, on põhjendamatu. Riigieelarvest eraldatav (töötu) abirahad on olematud, mida makstakse liiga lühikest aega. Abirahade suurus on sõltuvalt päevade arvust kuni 1020 krooni kuus. Makstakse maksimaalselt 270 päeva.

Riikliku abiraha ei tasu segi ajada töötuskindlustusega, mille eest tasuvad ettevõtted ja palga saajad. Mainitud summad ei tule riigieelarvest.

Demokraatlikuks ühiskonnaks tituleeriv Eesti teeb töötutele liiga. Põhjendamatu on neid kohustada seisma (iga kuu) tööturuameti järjekordades ainult selleks, et kunagi tehtud seadusesäte seda sätestab. Seaduseandja isegi ei tule selle peale, et järjekorras seismine on vaevarikas, mõttetu ja kulukas tegevus.

Kriisiolukorras tuleks töötute eest paremini hoolitseda. Pikemaajalise 1000-kroonisest suurema toetuse maksmine 101 riigikogulase, 13 ministri, 25 ametkonnajuhi jpt kõrgepalgaliste hüvitiste vähendamise juures ei valmistaks ühiskonnale erilist raskust. Eripensionide vähendamisega suudaksime neile ehk isegi tagada isegi minimaalsed eluks vajalikud tingimused. Takistuseks ei ole vahendite puudus, vaid eelistused.

Külluses valitud esindajad osutusid tööjõu kriisis saamatuks. Isegi iseenda tulude langetamisega ei tuldud toime.

Poliitiline kultuur Eestis paistab toimivat vaid ärategemisel, ühiskonna (kõikide jaoks) paremaks muutmine paistab teisejärguline olevat.

Tuesday, August 10, 2010

Tööaja lühendamisest on vara rääkida

EER arvamusliidrid käisid välja normtööaja lühendamise idee. Parku sobib see vaid aruteluks, selle realiseerumine lükata aga kaugesse tulevikku.

Väiksema normtööaja kehtestamine tuleks kõne alla vaid siis, kui sissetulekud tagaksid toimetuleku, lisaväärtus kindlustaks aga riikliku jätkusuutlikkuse.
I kv statistiline brutopalk oli 11 855 kr. Mediaanpalk (brutopalk, mida teenib enam inimesi) on sellest olulisemalt madalam.
Brutopalk sisaldab maksusid, mida tööandjad seadustest tulenevalt kinni peavad. Netopalk on oluliselt madalam (arvestatakse maha tulumaks, töötuskindlustused).

Töötava inimese keskmist sissetulekut mõõdetakse 7000 krooni ringis. Sissetulek võib ju olla mõnevõrra kõrgem või madalam, kuid see ei muuda mõtte sisu – sissetulekud ei vasta kaupade ja teenuste hinnatasemetele, ei ole piisavad ettevõtluse konkurentsivõime ega riikliku jätkusuutlikkuse tagamiseks.

Arvestagem ka seda, et ühiskonnas on ca 100 000, osalise tööajaga inimeste sissetulekud arvutatakse aga täistööajale.

Üheks prioriteediks tuleks seada sotsiaalse turvalisuse poolest EL keskmiste riikide hulka jõudmise. Oleme sotsiaalkulutuste poolest Euroopa Liidus kitsimad. Kui EL keskmine sotsiaalkulutuste osakaal sisemajanduse koguproduktist moodustas 26,9%, siis Eestis oli see ainult 12,4% (2006.a, Eurostat).

Prognoositavast kogutoodangust ei piisa eesmärkide saavutamiseks, konkurentsivõime ja turvalisuse tagamiseks. Kogutoodang peab kasvama (kordades) kiiremini.

Strukturaalseid reforme (vähendavad vähem olulisi kulusid) takistab seadusandlus – eelkõige valimis- ja valitsemissüsteem.

Negatiivsed demograafilised tendentsid näitavad oma palet. Palgakasvudest ei jätku vajalike pensionisummade kogumiseks. Sama kehtib arstiabi ja muude vajalike vahendite kogumise kohta. Maksumäärade tõstmine pole aga mõeldav, sest ei saa võtta sealt, kus pole.

Lisaväärtuse kvalitatiivse ja kvantitatiivse tõusuga annaks olukorda parandada, kuid tegemist on aega nõudva ponnistusega, pealegi eeldab see (ettevõtete ja riigieelarveliste) kulude kasvu. Defitsiitsus seab ka selle kahtluse alla.

Tööaja lühendamisega kaasnevad otseste ja kaudsete töötasude tõus. Tööle mineku ja töölt tuleku aeg ju ei muutu, tööprotsessi alustamise ja peatamise aeg jääb samuti samaks. Amortisatsiooni/rendikulu ühikuhind (tund) kasvab. Tulemuseks on elanike, ühiskonna võimekust langus.

Selleks, et olla dieedil tuleks omada rasvakihti. Öeldu kehtib ka tööaja lühendamise kohta – lühema tööaja eelduseks on vahendite olemasolu, piisava kasumimarginaaliga majandamine. Olukord on vastupidine – lisaväärtuse kvantitatiivseks ja kvalitatiivseks kasvuks vajalike investeeringute defitsiitsus, suur osa ettevõtetest majandab kahjumiga.

Postimehe lugejad arvavad tööajast järgnevat:
81 protsenti Postimees.ee gallupile vastanuist on seda meelt, et igaüks võib töötada nii mitmel kohal korraga, kui paljust jaks üle käib.
14,8 protsenti leidis, et üks töökoht peaks olema igaühele piisav.
2,7 protsenti leidis, et majandussurutise ajal on ebaõiglane, kui ühel inimesel on mitu töökohta, samas kui teine on tööta.
1,4 protsenti aga leidis, et mitmes kohas töötamine ongi täiesti mõistlik.
Gallupile vastas 2290 lehelugejat.

Monday, August 9, 2010

Kulud tervishoiule on põhjendamatult kõrged

ÄP kirjutab:
Professor, silmaarst Pait Teesalu juhib 0,25 kohaga TÜ Kliinikumi silmakliinikut. Samal ajal seostab Äriregister teda veel nelja äriühinguga, millest kahel on Haigekassaga ka leping.
http://www.ap3.ee/Default.aspx?PublicationId=DBD7D602-520B-4B94-9A5B-7C1FFAAF4CBD&SiteId=90C2BB91-3761-4C60-9CC9-0E25A8AE6951



Tervishoius toimuv on laristamise parim näide.

Ebakvaliteetne teenus, mis väljendub abi kättesaamatuses, visiidile mineku vastumeelsuses, pakutud ravi ebaefektiivsuses, on pealegi veel üleloomulikult kallis.


Kahe isanda teenimisega (avalik teenistus ja erapraksis) on tervishoiulaevuke triivitud kariderohkesse vette, mis teeb sellel sõidu ebamugavaks ja mõttetult kalliks. Tervishoius tehtavad kulutused on orienteeritud kulutamisele, mitte tervise hoidmisele ja tervena püsimisele. Just seetõttu on need mõttetult kõrged, tulemus ebaefektiivne.

Meenub aastakümnete tagune okupatsiooniaeg, mil profülaktilised terviseuuringud ja vaktsineerimised olid tavapärased. Tagajärgede asemel eelistati siis põhjustega tegelemist. Taasiseseisvunud Eesti pööras tervishoiu pahupidi - retseptide kirjutamine ja ravimite manustamine hakkas domineerima. Tervishoid kommertsialiseerus.

Innovatsioon tervishoius võiks seisneda ennetustegevusliku tegevusega ravikulutuste vähendamises. Ainult sellega peataksime elanike tervise halvenemise, töövõimetute ja invaliidistunute arvu kasvu.

Eneseimetlemise ja virisemise asemel ootavad patsiendid arstidelt empaatiat ja tänutunnet. Tänutunnet selle eest, mida ühiskond arstidele pakub, olgu selleks siis tasuta koolitus, lugupidamine, head töötingimused, kõrget töötasu või muud paljudele kättesaamatut.

On avalik saladus, et patsiendid hindavad tervishoius pakutavat teenust väheväärtuslikuks, arstidele makstavat palka aga raha raiskamiseks. Ajal mil arstid rõhutavad oma asendamatust ühiskonnas, kiruvad teenuste tarbijad (patsiendid) nende ebakompetentsust ja üleolevat suhtumist. Paljude arvates sarnaneb meedikute suhtumine ära hellitatud riigikogulastega, kes esinduskotta pääsedes pühenduvad iseendale oodi kirjutamisele.

Nõustun nendega, kes pooldavad omavastutust ja haigekassa maksu vähendamist (nt. 13%-lt 10%-le). Omavastutus võimaldaks patsientidel osaleda teenuse tasumisel, vähendada ületarbimise all kannatavat nõudlust ja laiendada valikuvõimalust.

Tervishoiu rahastamise aluseid tuleks muuta. Patsientide aktiivsem kaasamine otsuste tegemisse peataks laristamise tervishoius tagaks soovituid arenguid. Maksumäära langetamine koos omavastutusega mõjuks hinna ja kvaliteedi suhtele, muudaks teenindaja ja teenindatava suhted mõistetavamaks, patsiendile vastuvõetavamaks.

Saturday, August 7, 2010

Inflatsiooni tekitame ise

ÄP kirjutab:
Tarbijahinnaindeksi pea 3% tõusu üheks põhjuseks pikalt lahti olevad universaalpoed, sest lahtihoidmine on kulukas – elekter ja tööjõud tekitavad kulutusi seda rohkem, mida kauem on pood avatud, kirjutas majanduskomisjoni liige Marek Strandbergoma blogis.
http://www.ap3.ee/article/2010/8/6/strandberg-hinda-tostavad-ooni-avatud-toidupoed




Poe lahtioleku aeg kasvatab kulusid, samas suurendab ka tulusid. Lahtioleku aja mõju hindamiseks tuleb hinnata tulu-kulu suhet. Unustada ei tasu amortisatsiooni- ja teisi püsikulusid (elektrikulu, valvekulu, tööjõukulu jm kulusid).
Arvestada tuleb ka kaudseid tulusid-kulusid (lojaalsete klientide kasvu, saamata jäänud tulu jmt).
Seisukoha kujundamiseks ei piisa vaid mõne tunni (nn ületundide) otseste kulude hindamisest.

Ettevõtlusega tegelevad inimesed orienteeruvad kuluarvestuses hästi, nad ei vaja poliitikute nõuandeid. Konkurentsitingimus paneb hinnatasemed paika.

Tarbijahinnaindeksi kasvu Eestis mõjutavad suuresti sisetegurid. Kaupade ja teenuste administratiivselt reguleeritavad hinnad tõusid ju eelmise aastaga võrreldes 7,5 protsenti, mittereguleeritavad aga kõigest 1,4 protsenti.

Maksude (sh varjatud maksude) tõstmise viljad ei jää puu otsa rippuma.
Isegi Tallinna müügimaksu mõju tarbijahinnaindeksile on kalkuleeritavast suurem. Arvestatud pole ju kaudseid mõjusid.
Monopoolsete ettevõtete ebaefektiivne majandamine sillutab samuti teed inflatsioonile.

Kaupluste lahtioleku mõjudest rääkimise asemel tuleks näha oma rolli tarbijahinna kasvus. Maksukoormuse tõstmisele oleks võinud eelistada strukturaalseid muudatusi ühiskonnas. Ametite, ametkondade, omavalitsuste, sihtasutuste ja teiste maksudel toimivate institutsioonide arvu poolest pidavat me ületama isegi põhjanaabreid.

Friday, August 6, 2010

Erakondade suhtumises pole erilist vahet

PM kirjutab:
Poliitikaekspert Agu Uudelepa sõnul on Tõnu Trubetsky isiksusena nii tugev ja aus, et muretsemiseks, kas peitub tema liitumise taga Keskerakonnaga mingi skeem, praegu põhjust ei ole.
http://www.postimees.ee/?id=296296



Erakondade suhtumises pole erilist vahet.
Nende nimekirjad võivad koosneda kümnetest tuhandetest, kuid kaasarääkijaid on ikkagi vähe.
Tegemist on taotlusliku passiivsusega – otsustajad ei soovi pingutada, neil on piisavalt ressursse, et tagada koht esinduskojas.

Isiklikel ambitsioonidel toimivat poliitilist kultuuritust soosib erakondade rahastamine ja toimiv seaduskeskkond (valimis- ja erakonnaseadus). Finantsiline sõltumatus – riigieelarvest ja sponsorlusest tagatud tulubaas ja garanteeritud esindatus– võimaldab praktiseerida nn tagatubadele rajatud demokraatiat.

Riigikogusse saadakse kaaslaste abil, kuid otsuseid esinduskojas langetatakse isekeskis. Täiesti mõistetamatu...

Tõnu Trubetski võibki jääda erakondi vahetama – uutest pettumustest pole pääsu.

Thursday, August 5, 2010

Paigutusega skaalal ei tasu üle pingutada

PM kirjutab:
Täna Keskerakonnaga liitunud muusik Tõnu Trubetsky on pikaaegse Roheliste eestkõneleja Marek Strandbergi hinnangul alati vasakpoolse ilmavaatega olnud.
http://www.postimees.ee/?id=296232


Parem-vasak skaalale paigutamine pole lihtne. Tegemist on ju abstraktse subjektiivse mõõtega, mis sõltub taustsüsteemist, ajast ja ruumist. Sõltub see ka hinnangu andjast.

EERi paigutada sellisele (poolsuse) teljele on väga raske, sest erakonna tegevuspõhimõtted ja ideed on umbmäärased.

Fraktsioon on loonud (koalitsiooniga flirtimise pärast) parempoolsusele kaldu oleva erakonna mulje. Liikmete meelsust pole uuritud, kui arvan, et see on erinev.

Fraktsioonide isekeskis otsustamisi soosib seadusandlus, mis tagab riigikogulastele iseseisvuse ja sõltumatuse. Riigikogusse pääsetakse küll kaaslaste toel, kuid otsuseid langetatakse isekeskis.

Põhimõttelisuse ja ideelisuse umbmäärasus roheliste erakonnas teeb selle paigutamise parem-vasak skaalale võimatuks. EER liikmena liigitaksin sellise poliitika segapudru valdkonda, millel puudub koht skaalal.

Pidasin väga lugu rohelisest Tõnu Trubetskist. Ühest erakonnast teise hüppamine paneb aga nüüd kahtlema tema siiruses. Mõistetavam kui ta oleks piirdunud vaid lahkumisega.

Tuesday, August 3, 2010

Riik oleme meie

Tuleks hakata vahet tegema riiklikel ja valijate huvidel.

Riigikogus esindatakse vaid valijate huvisid.

Valijate huvide teada saamiseks tuleks pidada arutelusid, suhelda inimestega. Äärmisel juhul võiks leppida ka aruteludega erakondades - liikmeskonnad koosnevad erinevate sotsiaalsete huvigruppide esindajatest.

Erinevalt esinduskojast esindavad valitsusasutused riiklike huvisid. Valitsusasutused viivad ellu parlamendi poolt fikseeritud huvide ühisnimetajat.

„Riiklike“ huvide ülimuslikkus (valijate huvide ees) parlamendis on viinud ühiskonnakorralduse kriisini, sotsiaalsed huvigrupid vastandumisele.

Riiklike huvide interpreteerimine tuleks peatada.

Ma väga kahtlen, et erakondades toimuvad laiapõhjalised arutelud. Kindlasti ei toimu need EER`is.

Mõttetuid vaidlusi vähendaks ehk ühtne arusaam terminist - „riik“. See võiks tuua selgust ka erakondade ja esinduskoja tegemistesse.

Monday, August 2, 2010

Rohelisi päästab maa peale laskumine

29. juunist – 28. juulis toimunud EMORi küsitlus näitab, et kolmandik (33%) inimestest puudub eelistus ühegi erakonna vastu. Protsent on valimas mitte käinutega samas suurusjärgus, mis lubab järeldada, et eelistust mitte omavaid ei tasuks sihtgruppi arvestada.

EER 5 protsendilise toetuse tuletamisel ei arvestata mainitud grupi mõju. Selle arvestamine langetaks toetajate arvu kolmele protsendile.

Alahinnata ei tasu valimiskampaania mõjusid. Selles jääb EER konkurentidele alla.

Unustada ei tasu samuti seda, et eelmistel valimistel oli EER ühtne, erakonnal oli tegutsemistahteline aktiiv, tulemuslikkusele meelestatud liikmeskond. Vaatamata mainitule kahanes toetajate arv enne valimisi kiiresti. Teisiti ei lähe see ka seekord. Vähemalt puudub igasugune alus väita teisiti – otsused, mida riigikogu fraktsioon on toetatud ajas toetajad tagajalgadele, erakonna paljud aktivistid on distantseerunud.

Sellistes tingimustes tuleks põhjendamatu optimismi asemel rääkida probleemidest. Nende teadvustamine näitab tarmukust, toimuvas orienteerumist. Vigade teadvustamine ja tunnistamine mobiliseerib liikmeskonda, kasvatab toetust. Vooruste rõhutamine võimaldab küll tunda hubasemalt, kuid see ei kesta igavesti.

„Salastatud“ liikmete küsitlustulemused vajaksid analüüsimist. Need on vananenud, kuid meelsus avaldub ikka.


Erakonna peegliks (väljapoole) on esindajate hääletamised riigikogus. Sellega pole (heas mõttes) eristutud. Kunagiste toetajate meelsus ja koalitsiooni erakondade toetused näitavad, et EER fraktsioon pole järginud kunagiste toetajate tahet. Usalduse tagasi võitmine enesekriitikata paistab võimatuna.

Kunagised kalkulatsioonid näitasid, et liikmete mõju eelmistele valimistulemustele oli 50 protsendi ümber.

Võiks kaaluda erakonnas kujunenud hierarhilise struktuuri lammutamist, liikmete aktiivsemat otsustamistesse ja tegemistesse kaasamist. See looks soodsama pinnase ühtsuse taastamiseks. Erakond on varjusurmas. Üksikud aktsioonid ei tekita uut hingamist.

Oluline oleks pühenduda mõlemale mainitud aktsioonile korraga– olla kriitilisem tehtusse, panustada liikmete kaasamisse. Viimane on muidugi paras pähkel puremiseks, kuid mitte lootusetud tegevus.

Optimism tuleb kasuks, kui unustada ei tasuks ka reaalsust.