Tööaja lühendamisest on vara rääkida

EER arvamusliidrid käisid välja normtööaja lühendamise idee. Parku sobib see vaid aruteluks, selle realiseerumine lükata aga kaugesse tulevikku.

Väiksema normtööaja kehtestamine tuleks kõne alla vaid siis, kui sissetulekud tagaksid toimetuleku, lisaväärtus kindlustaks aga riikliku jätkusuutlikkuse.
I kv statistiline brutopalk oli 11 855 kr. Mediaanpalk (brutopalk, mida teenib enam inimesi) on sellest olulisemalt madalam.
Brutopalk sisaldab maksusid, mida tööandjad seadustest tulenevalt kinni peavad. Netopalk on oluliselt madalam (arvestatakse maha tulumaks, töötuskindlustused).

Töötava inimese keskmist sissetulekut mõõdetakse 7000 krooni ringis. Sissetulek võib ju olla mõnevõrra kõrgem või madalam, kuid see ei muuda mõtte sisu – sissetulekud ei vasta kaupade ja teenuste hinnatasemetele, ei ole piisavad ettevõtluse konkurentsivõime ega riikliku jätkusuutlikkuse tagamiseks.

Arvestagem ka seda, et ühiskonnas on ca 100 000, osalise tööajaga inimeste sissetulekud arvutatakse aga täistööajale.

Üheks prioriteediks tuleks seada sotsiaalse turvalisuse poolest EL keskmiste riikide hulka jõudmise. Oleme sotsiaalkulutuste poolest Euroopa Liidus kitsimad. Kui EL keskmine sotsiaalkulutuste osakaal sisemajanduse koguproduktist moodustas 26,9%, siis Eestis oli see ainult 12,4% (2006.a, Eurostat).

Prognoositavast kogutoodangust ei piisa eesmärkide saavutamiseks, konkurentsivõime ja turvalisuse tagamiseks. Kogutoodang peab kasvama (kordades) kiiremini.

Strukturaalseid reforme (vähendavad vähem olulisi kulusid) takistab seadusandlus – eelkõige valimis- ja valitsemissüsteem.

Negatiivsed demograafilised tendentsid näitavad oma palet. Palgakasvudest ei jätku vajalike pensionisummade kogumiseks. Sama kehtib arstiabi ja muude vajalike vahendite kogumise kohta. Maksumäärade tõstmine pole aga mõeldav, sest ei saa võtta sealt, kus pole.

Lisaväärtuse kvalitatiivse ja kvantitatiivse tõusuga annaks olukorda parandada, kuid tegemist on aega nõudva ponnistusega, pealegi eeldab see (ettevõtete ja riigieelarveliste) kulude kasvu. Defitsiitsus seab ka selle kahtluse alla.

Tööaja lühendamisega kaasnevad otseste ja kaudsete töötasude tõus. Tööle mineku ja töölt tuleku aeg ju ei muutu, tööprotsessi alustamise ja peatamise aeg jääb samuti samaks. Amortisatsiooni/rendikulu ühikuhind (tund) kasvab. Tulemuseks on elanike, ühiskonna võimekust langus.

Selleks, et olla dieedil tuleks omada rasvakihti. Öeldu kehtib ka tööaja lühendamise kohta – lühema tööaja eelduseks on vahendite olemasolu, piisava kasumimarginaaliga majandamine. Olukord on vastupidine – lisaväärtuse kvantitatiivseks ja kvalitatiivseks kasvuks vajalike investeeringute defitsiitsus, suur osa ettevõtetest majandab kahjumiga.

Postimehe lugejad arvavad tööajast järgnevat:
81 protsenti Postimees.ee gallupile vastanuist on seda meelt, et igaüks võib töötada nii mitmel kohal korraga, kui paljust jaks üle käib.
14,8 protsenti leidis, et üks töökoht peaks olema igaühele piisav.
2,7 protsenti leidis, et majandussurutise ajal on ebaõiglane, kui ühel inimesel on mitu töökohta, samas kui teine on tööta.
1,4 protsenti aga leidis, et mitmes kohas töötamine ongi täiesti mõistlik.
Gallupile vastas 2290 lehelugejat.