Monday, August 2, 2010

Rohelisi päästab maa peale laskumine

29. juunist – 28. juulis toimunud EMORi küsitlus näitab, et kolmandik (33%) inimestest puudub eelistus ühegi erakonna vastu. Protsent on valimas mitte käinutega samas suurusjärgus, mis lubab järeldada, et eelistust mitte omavaid ei tasuks sihtgruppi arvestada.

EER 5 protsendilise toetuse tuletamisel ei arvestata mainitud grupi mõju. Selle arvestamine langetaks toetajate arvu kolmele protsendile.

Alahinnata ei tasu valimiskampaania mõjusid. Selles jääb EER konkurentidele alla.

Unustada ei tasu samuti seda, et eelmistel valimistel oli EER ühtne, erakonnal oli tegutsemistahteline aktiiv, tulemuslikkusele meelestatud liikmeskond. Vaatamata mainitule kahanes toetajate arv enne valimisi kiiresti. Teisiti ei lähe see ka seekord. Vähemalt puudub igasugune alus väita teisiti – otsused, mida riigikogu fraktsioon on toetatud ajas toetajad tagajalgadele, erakonna paljud aktivistid on distantseerunud.

Sellistes tingimustes tuleks põhjendamatu optimismi asemel rääkida probleemidest. Nende teadvustamine näitab tarmukust, toimuvas orienteerumist. Vigade teadvustamine ja tunnistamine mobiliseerib liikmeskonda, kasvatab toetust. Vooruste rõhutamine võimaldab küll tunda hubasemalt, kuid see ei kesta igavesti.

„Salastatud“ liikmete küsitlustulemused vajaksid analüüsimist. Need on vananenud, kuid meelsus avaldub ikka.


Erakonna peegliks (väljapoole) on esindajate hääletamised riigikogus. Sellega pole (heas mõttes) eristutud. Kunagiste toetajate meelsus ja koalitsiooni erakondade toetused näitavad, et EER fraktsioon pole järginud kunagiste toetajate tahet. Usalduse tagasi võitmine enesekriitikata paistab võimatuna.

Kunagised kalkulatsioonid näitasid, et liikmete mõju eelmistele valimistulemustele oli 50 protsendi ümber.

Võiks kaaluda erakonnas kujunenud hierarhilise struktuuri lammutamist, liikmete aktiivsemat otsustamistesse ja tegemistesse kaasamist. See looks soodsama pinnase ühtsuse taastamiseks. Erakond on varjusurmas. Üksikud aktsioonid ei tekita uut hingamist.

Oluline oleks pühenduda mõlemale mainitud aktsioonile korraga– olla kriitilisem tehtusse, panustada liikmete kaasamisse. Viimane on muidugi paras pähkel puremiseks, kuid mitte lootusetud tegevus.

Optimism tuleb kasuks, kui unustada ei tasuks ka reaalsust.

No comments:

Post a Comment