Eesti tervishoidu tehtavad kulutused pole suunatud tervise
hoidmisele, nagu termin lubaks arvata, vaid tagajärgedega tegelemisele ja
akuutse haiguskulu krooniliseks muutmisele. Kokkuhoid oleks tohutu, kui
pühenduksime ennetustööle.
Meenuvad ajad, mil profülaktilised terviseuuringud ja vaktsineerimised olid tavapärased. Tagajärgede asemel pühenduti siis põhjustele. Taasiseseisvunud Eesti pööras kõik peapeale – tervishoid kommertsialiseerus, retseptide kirjutamine ja ravimite manustamine surus ennetustöö nurka. Lähenemine tekitas olukorra, kus vaatamata ressursside kasvule on rahast ikka puudus.
Töövõimetute eestlaste read täienevad. Kümne aastaga on nende arv kahekordistunud. Isegi elanike arvu vähenemise tingimustes jätkub töövõimetute elanike kasv (viimasel kolmel aastal seitse kuni üheksa protsenti aastas). 2012. aasta alguses oli Eestis 90 100 töövõimetuspensioni saajat. Aasta varem oli neid 7500 võrra vähem. Oleks kõikidel julgust ja ressurssi läbida bürokraatlik kadalipp, võinuks töövõimetute arv olla veelgi suurem.
Statistilised andmed kinnitavad, et Eestis on OECD riikidest (34 riiki) üks kiiremaid töövõimetute kasvusid. Töövõimetute vähendamiseks võidakse karmistada töövõimetuks tunnistamise reegleid, kuid see ei tõsta elanike elukvaliteeti.
Raviteenusesse panustamine pole tulemuslik, sest selle mõju elanikkonna tervisele on väike (erinevatel hinnangutel 10–20%). Panustada tuleks ennetustööle. Perearstid pole aga asjast huvitatud – raha tuleb lihtsamalt arvele, puudub ka nõutav kompetents. Haiglas praktiseerimata (haigusjuhtude keskmes viibimata) kunagi omandatud oskused ja teadmised tuhmuvad. Saatekirjade, haiguslehtede, tõendite ja kordusretseptide väljakirjutamine teadmistepagasit ei kasvata. Nohu, köha ja muude igapäevaste haiguste diagnoosimine ja ravi uusi kogemusi juurde ei anna. Tõsisemaid haigusi diagnoosivad ja ravivad eriarstid.
Eestlaste perioodiline tervisekontroll koos tervisliku eluviisi harrastamisega oleks väga vajalik, kuna see võimaldaks vähendada ravikulusid, aitaks parandada elanike elukvaliteeti. Muudatused tervishoiusüsteemis eeldavad muudatusi rahastamispõhimõtetes. Võimalusi on erinevaid, mina eelistan haigekassa vahenditest (13 protsendi maksulaekumine) mingi osa teenuse tarbija käsutusse suunamist.
Summad võiksid tervishoiuinstitutsioonide ja patsientide vahel jaguneda selliselt (nt 4/5:1/5), et see ergutaks teenuse osutajate vahelist konkurentsi, innustaks kallile ravile eelistama tervislikumaid ja odavamaid lähenemisi. Patsientide valikuvõimalusi avardamata pistab meditsiin meid kõiki nahka.
Meenuvad ajad, mil profülaktilised terviseuuringud ja vaktsineerimised olid tavapärased. Tagajärgede asemel pühenduti siis põhjustele. Taasiseseisvunud Eesti pööras kõik peapeale – tervishoid kommertsialiseerus, retseptide kirjutamine ja ravimite manustamine surus ennetustöö nurka. Lähenemine tekitas olukorra, kus vaatamata ressursside kasvule on rahast ikka puudus.
Töövõimetute eestlaste read täienevad. Kümne aastaga on nende arv kahekordistunud. Isegi elanike arvu vähenemise tingimustes jätkub töövõimetute elanike kasv (viimasel kolmel aastal seitse kuni üheksa protsenti aastas). 2012. aasta alguses oli Eestis 90 100 töövõimetuspensioni saajat. Aasta varem oli neid 7500 võrra vähem. Oleks kõikidel julgust ja ressurssi läbida bürokraatlik kadalipp, võinuks töövõimetute arv olla veelgi suurem.
Statistilised andmed kinnitavad, et Eestis on OECD riikidest (34 riiki) üks kiiremaid töövõimetute kasvusid. Töövõimetute vähendamiseks võidakse karmistada töövõimetuks tunnistamise reegleid, kuid see ei tõsta elanike elukvaliteeti.
Raviteenusesse panustamine pole tulemuslik, sest selle mõju elanikkonna tervisele on väike (erinevatel hinnangutel 10–20%). Panustada tuleks ennetustööle. Perearstid pole aga asjast huvitatud – raha tuleb lihtsamalt arvele, puudub ka nõutav kompetents. Haiglas praktiseerimata (haigusjuhtude keskmes viibimata) kunagi omandatud oskused ja teadmised tuhmuvad. Saatekirjade, haiguslehtede, tõendite ja kordusretseptide väljakirjutamine teadmistepagasit ei kasvata. Nohu, köha ja muude igapäevaste haiguste diagnoosimine ja ravi uusi kogemusi juurde ei anna. Tõsisemaid haigusi diagnoosivad ja ravivad eriarstid.
Eestlaste perioodiline tervisekontroll koos tervisliku eluviisi harrastamisega oleks väga vajalik, kuna see võimaldaks vähendada ravikulusid, aitaks parandada elanike elukvaliteeti. Muudatused tervishoiusüsteemis eeldavad muudatusi rahastamispõhimõtetes. Võimalusi on erinevaid, mina eelistan haigekassa vahenditest (13 protsendi maksulaekumine) mingi osa teenuse tarbija käsutusse suunamist.
Summad võiksid tervishoiuinstitutsioonide ja patsientide vahel jaguneda selliselt (nt 4/5:1/5), et see ergutaks teenuse osutajate vahelist konkurentsi, innustaks kallile ravile eelistama tervislikumaid ja odavamaid lähenemisi. Patsientide valikuvõimalusi avardamata pistab meditsiin meid kõiki nahka.
No comments:
Post a Comment