EPL: Margus Lember: Kas tervishoid on kaup või
kodanikuõigus?
Kui rääkida hinnast, siis on Eesti meditsiini pikki aastaid
tunnistatud Euroopa üheks kuluefektiivsemaks, odavalt saab suurel hulgal häid
teenuseid. Tehnoloogiad ja ravimid ostetakse maailmaturult, üle jääb vaid
töötajate palk ja infrastruktuur, mille arvel seda efektiivsust saavutada.
Nõustun küsimuse püstitusega, kuid ei nõustu selgitustega.
Alustagem
tervishoiu mõistest. Tervishoid ei seisne ravis, olulisem on haigestumiste
ennetamine. Eesti tervishoius pühendutakse ravile (ehk haiguste akuutsest
vormist krooniliseks muutmisele). Haigusi tuleks aga ennetada. Väliste
sümptoomide ilmnedes on (paljude haiguste juures) juba hilja.
Unustada ei tasuks ka seda, et Eestis pole ravi kodaniku
õigus. Ca 50 000 eestlasel puudub ravikindlustus, mujal Euroopas tagatakse
see kõikidele.
Arvestada tuleks ka sellega, et riigiti pole (statistilised)
kulutused võrreldavad. Omavastutus ja lisakulutused teevad need võrreldamatuks.
Eestlaste omavastutus on EL kõrgemaid, ebakvaliteetse arstiabi tõttu tuleb eestlastel
teha lisakulutusi (vaatamata kindlustuse omamisele tuleb maksta eraarstidele).
Eesti
ravikulutused pole ühti nii efektiivsed kui seda statistika kajastab. Üldistuste
tegemisel tuleb arvestada kõikide kulutustega - ka nendega, mis valdkonda eelarveväliselt liiguvad.
Eesti tervishoiu probleemiks pole vahendite (sh arstid)
puudus, vaid olemasolevate vahendite ebaefektiivne kasutamine. Eestlaste
omaosalus ravikulutustes on Euroopa kõrgemaid. Vaatamata kindlustuse omamisele
tuleb pöörduda eraarstide poole. Mis efektiivsusest me räägime?
Eesti tervishoiu valdkonnas toimuv on jama, mida
statistiliste arvude taha peidetakse. Valdkond on meedikute keskne, patsiendid
on teisejärgulised.
No comments:
Post a Comment