Nimetame Reformierakonnas toimuvat
palaganiks, kuid ega teistes erakondades asjad teisiti käi. Kõik erakonnad koosnevad
variisikutest, otsustusõigus on tühiste seltskondade poolt kaaperdatud. Erakondade
liikmeskondi hoitakse infosulus, otsustamisesse ei kaasata. Eesti seaduskeskkond
soosib sellist lähenemist - erakondadest on tehtud isikliku võimu ja jõukuse
kasvatamise kantsid.
Võimuerakondadele poliitilise monopoolsus tagamine kastreerib
demokraatia, muudab demokraatliku lähenemise võimetuks.
Erakondade programme ei kirjutata ellu
viimise eemärgil (lähenemised on vastuolulised), vaid toetajaskonna ligi meelitamiseks.
Neis pole paigas eelistused (nt kas olulisem on valitsuskuludeks tehtav
maksutõstmine või elanike sotsiaalne turvalisus), raske mõista, mis on olulisem,
mis vähem olulisem. Tulemuslikkuse mõõdikud (millal, mis ajaks, kui palju)
puuduvad üldse. Poliitika Eestis ei põhine ideoloogiatel, vaid isiklikul
saamal.
Kõik
parteid lähenevad maksustamisele sarnaselt. Olenemata ideoloogiast tõstavad
valitsejad makse. Väide, et vasakpoolsed tõstavad enam, pole põhjendatud.
Ajalugu seda ei kinnita. Ideoloogilised erinevused on hoomatavad vaid
suhtumises maksustamise subjekti. Parempoolsed soovivad naha üle kõrvade
tõmmata keskmise sissetulekuga, vasakpoolsed kõrgema sissetulekuga subjektidel.
Parempoolsed hirmutavad vasakpoolsetega, vasakpoolsed parempoolsetega. Karta ei
tule kumbagi. Karta tuleb ebaausaid ja enesekeskseid poliitikuid.
Demokraatlikku
lähenemist harrastamata pole eestlusel elulootust. On vaid aja küsimus, millal Eestimaa
ja eestluse mõisted unustusehõlma vajuvad.
No comments:
Post a Comment