Delfi: ARSTINA SOOMES:
Kohalikud kiidavad ajalehes Eesti arste.
Inimesi ei tee paremaks ega
halvemaks nende amet ega rahvus, vaid see, kuidas teistesse suhtutakse.
Arstiameti vajalikkuse rõhutamise kõrval oleks hea kuulda ka seda, et ka
ülejäänud on vajalikud.
Emade ja isade hulgas on
rongaemasid ja rongaisasid, arstide hulgas saamatuid ja loodreid. Väide, et
kõik arstid on tublid ja ühiskonnale vajalikud pole usutav. Nii nagu pole
usutav ka see, et eestlus teeb arsti veelgi tublimaks.
Olen soomlastelt kuulnud Eesti arstide kohta teistsuguseid arvamusi: eestlasest arsti juurde ei taheta
minna, nad ei valda keelt, neid ei usaldata.
Üksikutest seisukohtadest ei tasu laiapõhjalisi järeldusi teha. Eestlasi saab tuua eeskujuks igal alal, paljude pärast
tuleb ka punastada. Piinlikust tunnen kuritegude pärast, mida kalevipojad piiri
taga toime panevad. See ei tähenda seda, et kõik eestlased oleksid pätid ja
vargad.
Heal järjel olevate arstide enesekesksus on võigas.
Mõtlen pisipõnnidest, kes koriseva kõhuga voodisse lähevad
ja kooli lõunat ootavad ning pühin pisaraid. Hing läheb härdaks, kui üritan
mõista, kuidas puudega inimesed, vanurid ja teised edukatele jalgu jäänud Eesti
tingimustes toime tulevad.
Nälgivate laste rohkuses pole süüdi üksnes valitsejad, süüdi
on ka need, kes seda näevad, kuid ei tee sellest välja. Arstid ja õpetajad peaksid
teadma, millistes tingimustes paljud Eesti pered elavad, kuid ei räägi
(avalikult) sellest üldsusele.
Valdkondadevaheline kraaklemine ja oma õiguste taga ajamine ühiskonnakorraldust
paremaks ei muuda. Kõik probleemid, mida teadvustatakse on olulised, kuid osad
on olulisemad. Süüdlaste otsimise asemel pangem paika põhimõttelised
lähenemised ja järgigem neid.
No comments:
Post a Comment