Majanduskasv pole eesmärk

Rahandusministeeriumi andmetel jätkab sisemajanduse kogutoodang stabiilset kasvu ja saavutab prognoosiperioodi jooksul pikaajalise keskmise kasvu lähedase taseme. Rahandusminister esitab informatsiooni justkui tegemist oleks tema ja parteikaaslaste suure võiduga ja saavutusega.

Majanduskasv aga tingimustes, kus elanikud vaesestuvad (NB! sissetulek ei koosne üksnes palgast) – inflatsioon on kõrge, reaalsed maksud tõusevad (sh varjatud) ja sotsiaalsed tagatised lahjuvad – pole õnnistus, vaid tagasilöök.

Üksikute suurte ja monopoolsete ettevõtete edu ei anna põhjust rõõmustamiseks. Tõeline majanduskasv avaldub mikro-, väike- ja keskmise suurusega ettevõtete tulemustes, seda tunnetavad kõik.

Eesti majanduskasv sarnaneb tormi tekitava lainetusega, millelt alla laskumine (positiivne kasv) paneb riigieelarve suurema laekumisega väikese seltskonna hõiskama, laine alla jäämine (negatiivne kasv ) aga eluliselt ohtlik. Lainetus kinnitab, et majanduskeskkond pole terve.

Unustada ei rasuks ka seda, et majanduskasv pole eesmärk, vaid vahend. Nii nagu seda on riigieelarve. Kui valitsemiskulutuste kokkuhoid tooks kaasa majanduskasvu languse, siis seda tuleks tervitada. Ressurss ju ei kaoks, vaid liiguks viljakamasse sängi, parandaks majanduskasvu kvaliteeti.  Langus oleks lühiajaline, oodatav kasv aga tormiline.

Ressursside ümberjagamine (maksustamine, struktuurifondid, riigihanked) ületab Eestis igasuguse mõistuse piire. Pole siis ka ime, et majanduskasv vindub, tulem kahtlase väärtusega, toiduabi nõutajate arv aga kasvab.

12 ministeeriumi, 24 ametit, loendamatu arv ametkondi, allasutusi, sihtasutusi, mittetulundusühinguid, riigikogu koos kohalike omavalitsuste võrgustikuga jne on  raske kandam õblukesele Eesti erasektorile. Sellises keskkonnas ei saa kvalitatiivsest majanduskasvust rääkida. Mis kasu on majanduskasvust, kui see teiste poolt nahka pistetakse või kiiresti lagunevatesse teedesse rullitakse.