Tugevamad peaksid nõrgematele abikäe ulatama

Lähenemised erasektoris ja avalikus sektoris peaksid erinema. Kui erasektoris liiguvad ressursid võimekamate suunas, siis avalikus sektoris tuleks neid enam eraldada vähem võimakamatele. Eestis pole aga vahet, mõlemast riisuvad koorekihi võimekad.

Tugevamad võiksid ulatada nõrgematele abikäe. Nii ütleb minu südametunnistus. Nõrgemateks on Eestis töötud, madala sissetulekuga ja puuetega inimesed, vanurid, paljud lastest. 

Erinevalt mainitud gruppidest seisavad arstid ja õpetajad kindlatel jalgadel. Neile tagatakse Eesti mõistes soliidse sissetulekuga tegevus. 

Tugevate nõudmistele järele andmine (suurendada valdkondade kulutusi) ei too nõrgematele kergendust, see teeb viimaste olukorra veelgi nadimaks.

Raha ei kasva ju puu otsas. Selleks et kulutada, tuleb teenida. Püsikulude kasvatamise asemel oleks tarmukam enam ühisvahendeid taastootmisesse investeerida (anda rahale võimendus). Veerand vahenditest kulutame aga meditsiinile ja haridusele. Maksame pensione ja toetusi, teeme eraldisi omavalitsustele, ministeeriumidele, politseile, sõjaväele jt riiklikele struktuuridele. Sihtasutused ja MTÜd saavad oma osa. Eesti riigieelarve on miinuses, maksukoormus optimaalsest kõrgem. Maksukoormusest siin: http://www.linnaleht.ee/?page=99&id=2473

Eestlaste omavastutus (tuleb juurde maksta) ravimises on kõrge. See, et väiksema omavastutusega riikides on arstide palgad kõrgemad, pole palkade tõstmiseks piisav argument. Raha tuleb ju meie inimeste taskutest.

Eestis puudub paljudel ravikindlustus (minu mäletamist mööda vähemalt 50 000 inimesel). Heaoluriikides (need riigid, kelle palkadega arstidel meeldib oma palkasid võrrelda) on see tagatud kõikidele. Tagagem põhiõigusest tulenevad õigused (NB! raviteenuse kättesaadavus seda on) kõikidele, alles seejärel arutlegem meditsiinitöötajate palkade tõstmise mõttekuse üle. Ravikindlustajate ringi laiendamine nõuab lisavahendeid. 

Unustada ei tasuks ka seda, et ühiskassa vahendite kulutamine peaks alluma ühiskondlikule kokkuleppele - kulutuste suuruse üle ei otsusta valdkonnad, seda tehakse ühiselt.

Lisaraha nõudmistele tuleks eelistada olemasolevate ressursside efektiivsemat kasutamist. Haiglate võidurelvastumine (tehnika soetamine) pole saladus. Perearstindus lonkab mõlemast jalast. Töö, mida süsteemis tehakse, ei nõua velskrist kõrgemat kvalifikatsiooni, meie teeme aga suuri kulutusi arstide pidamiseks. Saatekirjade, haiguslehtede, tõendite ja kordusretseptide välja kirjutamiseks ei tule koolipinki pikalt nühkida. Nohu, köha ja muude igapäevaste haiguste diagnoosimiseks ja raviks pole mõtet palju kulutada. Tõsisematele haigustele panevad diagnoosid ja määravad ravi aga eriarstid.